Väsinud olemast eestlane

Ma ei ole tegelikutl kriitiline. Olen neutraalne. Mul ei ole kõrini. Mul lihtsalt ei tekki mingit sooja tunnet mõttest, et olen eestlane. Kunagi tekkis. Oi, kui tulihingeline ma olin. Siis, kui oli Balti kett. Öölaulupeod. Kui olin kodutütar. Aga mitte ainutl 90ndatel. Tegelikutl ka hiljem. Laulupidude ajal ja kui tudengina tantsisime pidudel "Ei ole üksi ükski maa" järgi. See oli äge ja ühendas. Aga see tunne on minus täielikult kadunud. Täielikult. 

Mäletan, kui pärast pronksiööd olnud laulupeo ajal hakkasid koorid peo lõppedes kaare all hüüdma: "Eesti! Eesti! Eesti!" Mul tekkisid sellest kümavärinad ja tahtsin põgeneda. Varem ju lauldi veel uuesti ja uuesti neid ilusaid isamaalisi laule, aga seekord seline skandeerimine. Pidu oli tegelikult rikutud mu jaoks. Ma ei teagi, miks mul see nii selgelt meeles on. See oli ehk esimene teadaolev mälestus, kus tundsin, et minus pole seda natsionalismi. Kas tuli see lihtsalt kuidagi hiilides ligi. Ei teagi täpselt, kust alguse sai.
Ma ei oska üldse enam rahvuseid oluliseks pidada. Ma saan aru, et see on ehk oluline aru saamiseks, mis keeles keegi räägib. Mis on kellegi emakeel, mida rääkides ta tunneb end kõige mugavamalt. Seda hindan küll. Et eesti keel on mu emakeel ja seda tahan ka oma lastele võimalikult selgelt õpetada. Kuigi tunnen, kuidas see mul endal muutkui longab ja kui palju vigu ma rääkides teen. Aga see on oluline. Keel ja enese väljendus oma harjunud grammatilises loogikas. Samas, teisi keeli on ju tegelikutl lihtne õppida, kui tahtmist.
Kas keel defineerib rahvuse? Keeli saab õppida. Nii ka rahvuseid? Siis milleks tõmmata piiri.. seda mentaalset. Piirid ongi alati mentaalsed. Looduses neid pole. Mäletan, kui Stockholmis antropoloogiat õppisin ja üks õppejõud selle välja tõi. Alguses naersin ta geograafina välja. Muidugi on piirid! Mäestik on piir! Eesti-Vene vahel puhastati just väga selge piir metsast puhtaks. On ju piir! Mul on Eesti pass ja ma ei saa niisama minna teisele poole Peipsit, sest piir on vahel. On vaja viisat. On ju piir! Aga kes need piirid on teinud? Miks nad seal üldse on? Et eristada mingeid rahvuseid. Omasid võõrastest. Mitte lubada oma territooriumile ebameeldivaid nägusid. Miks sellist erisistust teha?
Ja ma ei saagi aru. See justkui ei kõlba mulle enam. Tahan ise vabalt liikuda. Ja miks mitte lasta ka teistel. Tegelikult ju piire polegi. või noh, need on vaid juurdunud kuskil meie ajusopis. On vaid mets, on vaid rand, mis avab vaate merele, mõnlspool on ka mäeahelik (küll mitte Eestis :)). Aga piiriks nimetab neid vaid inimene. Millegipärast. Tegelikutl on vabastav mõelda ilma piirideta, ilma rahvusteta ja olla avatud õppima uusi keeli, kultuure, nende loogikat. Ja vähemalt naeratada inimestele, kes juhtuvad su teele, kui muud ühised sõnad puuduvad.