Aeneasest on saanud täielik rüütel.
Olgu vaid, et keegi teeb Athenale liiga. Kohe on platsis ja õigust loomas. Kui Athenal on paha tuju või saab kukkudes haiget, siis on kohe lohutaja ja pai tegija olemas.
Reedel käisid lapsed tuletõrjejaamas ja igaüks sai endale sealt õhupalli. Sellise, mil heelium sees ehk lendab kergelt minema. Ilm oli tuuline. Kui hakkasime lasteaiast ära tulema, siis võtsid Athena ja Enn oma õhupallid, mõistagi kaasa. Athena oli veel eriti hoolikas meelde tuletaja, et peame tuppa pallidele järgi minema. Aga. Olime veel lasteaiahoovis, kui Athena pall lendas oma teed. Tuul keerutas teda küll alguses suht madalalt nii, et nii mina kui üks teine täiskasvanu püüdis järgi joosta ja kätte saada, aga ei õnnestunud. Ohjah. Athenali muidugi endast väljas ja nuttis meeletult. Teised lapsed elasid ka kaasa ja nägid nukrad välja. Ma võtsin ta sülle ja lohutasin, et pole midagi, see ongi ju üks õhupalli põhiomdusi, et tuul tahab palliga mängida ja see võib ära lennata.
Aeneas oli ka pallile järgi jooksnud, oma pall ikka kindlalt käes. Aga ei saanud ju miskit teha. Siis tuli ta tagasi meie juurde ja oli ikka väga õnnetu näoga. Ja siis andis oma palli mulle ning ei tahtnudki seda enam tagasi. Et kui Athenal pole palli, siis pole tal ka vaja. Kalli ta ka väga ei tahtnud.
Ohjah. Athena siiski veidi rõõmustas Ennu palli üle. Sidusime selle kõvasti käru külge ja läksime oma teed.
Eile käisime õhtul grillpeol, kus olid kaks umbes 5-7 aastast poissi. Suured jalkafännid ja mängisid seal hoogsalt. Athena leidis ka ühe rannapalli ja mängis sellega. Ei tahtnud seda kellegagi jagada, kuigi teised olid huvitatud. Nojah, kadekops. No ja siis muidugi said suuremad poisid palli kätte ja Athena ulgus nutta. Ma ei tahtnud sekkuda, ise ta ju oli kadekops (kuigi ikka veidi "noomisin" ja seletasin, kui ta kurtma tuli). Aga rüütel-Aeneas asus tegutsema ja palli eest hoogsalt võitlema. "Ei-ei, Athena oma!" Mingi hetk hoidis ta palli isegi kõhu all peidus, aga poisid said selle muidugi kätte. No ta vähemalt püüdis õe eest seista :). Lõpuks oli neil vahepeal päris vahva mäng, kus suuremad poisid õrritasid Athenat ja Ennu palliga ja nad veidi püüdsid seda kätte saada. Ma sain jälle kinnitust, et ei tasu ikka lastevahelisse sõtta sekkud. Isegi kui alguses on solvumisi ja pisaraid, siis reeglina kujuneb sest ikka lõppudelõpuks tore mäng.
Selline rüütel ja printsess elavas meil siin.
No comments:
Post a Comment