Eelmisel nädalavahetusel avasime ju grillihooaja.
Laupäeval tuli kange tahtmine minna vaatama, kuidas me lemmikmetsa kevad tuleb. Tuleb-tuleb! Järv ei tundunud enam peale astumiseks sobilik, kuigi lund oli veel metsas palju. ûhel pool järve paistis soe päike, aga teisel pool oli päris kõle. Nagu kevadel ikka. :)
Grillikohal nägin tossu tulemas ja haarasin ühe suvalise roika metsa äärest kaasa - no, et oleks mida põletada. See oli muidugi mitte väga kaval mõte mingit külma pulka hakata sussutama (isegi, kui mul oli ajalehed ka tikud kaasa võetud. õnneks aabus meiega pea üheaegselt lõkekoha juurde tervelt kolm seltskonda matkajaid, kel kõigil olid oma ideaalselt peenikeseks raiutud halud kaasas. Nii me seal suures seltskonnas siis oma vorstid valmis ja ära söödud saime.
Lapsed on suurepärased vorstiküpsetajad. Kannatlikud ja järjepidevad. Karaskit sõime kah.
Pärast sai veel ühe kivi otsas bussisõitu teha, nagu igalpool ja igal ajal me Ennu juhtimisel sõidame. Olgu siis tegu bussi, rongi või "viiiuuu"-autoga. Kivi pole tegelikult vajagi...
Muideks, see, et Enn kiivrit kannab on ta enda valik. Keeldus ilma kiivrita kodust lahkumast. Aga see oli tegelikult täitsa hea mõte - rajad olid päris libedad.
Ja paar päeva hiljem käisime veel oma vanas heas lemmik-kohvikus Regata grillimas. Ja kaneelirulle söömas. Mmmmmmm. Koos kallite külalistega, kes nüüd kodus tagasi. Lehva!
Grillida on päris tore. Saab ju niimoodi vahel harva ka vorsti süüa. Mitte just maitseelamuse, aga selle üldise mõnusa tossuse ja sooja elamuse pärast.
Ja pühapäeval käisime Virpumas. Naabritele kaunistatud pajuoksi viimas. Lahe! Sai shokolaadimune! Mõmmmm :). Tegelikult tore, et sellest soome kombest osa võtsime, Finka oli eriti äksis siia ja tänna ukse taha minema. Magus ikka motiveerib! Mitte, et ta muidu ka väga häbelik oleks...
No comments:
Post a Comment