Ma jään varsti vaeseks :)
Tegelikult on juhtunud nii, et viimasel ajal oleme lastega pärast lasteaiapäeva ringi hulkudes sattunud tihti tänavamuusikute peale. Ikka kuskil raudteejaama lähistel või metroosissepääsude juures kesklinnas. Või lihtsalt tiheda liikluseda kõnnitänavatel. Sinna, kuhu muusikud end armastavad sättida.
Mul on tänavamuusikute osas mingi väike kiiks. Nad meeldivad mulle kohutavalt! Kui niisama topsiga teepervel ennast külmetavad kerjajad jätavad mind täiesti külmaks - kas siis tõesti pole oma eluga midagi targemat teha, kui siin õues oma sabakonti külmetada! Siis tänavamuusikuid armastan! Armastan kogu hingest! Isegi kui muusikaline pool pole teab mis väärt kuulamist, siis juba see mõte, et tulen tänavale ja mängin pilli. See on imeline!
Ehk meenub mulle see aeg, kui käisin Kamerunis ja maailm oli pidevalt muusikat täis. Muusikat ja tantsu! Igal pool. Ja kui tagasi tulin, siis oli vaid hall novembrikuu masendus...
Aga nüüd on nii, et kui tänaval muusikut näeme, siis lippab Enn kohe minu juurde ja nõuab, et tal on vaja münti. Muidugi annan. Mina talle õpetasingi, et muusikutele tuleb münte anda. Ja Finka muidugi ka.. Ja nii mu mündivaru tasapisi kahaneb... kahaneb ja kahaneb... Aga las ta kahaneb. See, kuidas lapsed tänaval kuulama jäävad ja jalgu nõksutama jäävad. See on tore! Muusika on tore! Tänavamuusika on supertore!
No comments:
Post a Comment