Mõtlesin sellest Tartu Küüni tänaval toimunud peksmisest. Tartu ju ikka mu kodulinn olnud pikka aega.
Hull värk, eksole. Kes tahaks niimoodi nock-outi löödud saada. Eriti kõhedaks teeb, et selline tore noor (minuvanune) pereisa. Endalgi ju väikesed lapsed. Ei tahaks ise ega tahaks, et kedagi tuttavat selline olukord üles leiaks.
Samas. Kogu see värk jättis mulle mulje kui üdini romantiseeritud. Eriti alguses. Oioi. Pahad poisid pokri ja vaprale pereisale medal rinda. Muidugi!
Hiljem romantiseeriti hoopis neid "pahasid poisse". Elu hammasrataste vahele jäänud noored inimesed. Nojah. Kes siis niimoodi ei käituks? Muidugi!
Emana analüüsisin seda olukorda oma nurga alt. Ja võttis ikka aega - palju vett mere voolanud vahepeal :). Mulle tundub, et need noormehed käitusidki nagu tähelepanu püüdlevad lapsed. õigupoolest eenutas see kirjeldatud juhtum väga olukordi kodus. Ma nimetan sarnast olukorda kodus laste poolt korraldatud "sotsiaalskse eksperimendiks". Olukorra kirjeldus lapse (või siis antud juhul noormeeste) vaatevinkilist oleks. Teen mingit värki, mis ma tean, et emale-isale (täiskasvanule) ei meeldi ja siis vaatan, kuidas ta reageerib ja saab palju nalja. Olenevalt olukorrast saan veel vunki juurde keerata, aga, igatahes, nööri jäme ots on minu käes. Lapsed nii õpivadki elu. Lapsel on ju hiiglama põnev jälgida, kuidas emme-issi käituvad. Isad lähevad reeglina närvi ja hakkavad vastu haukuma ja korda nõudma. Emad sageli ka. Aga see ei tööta. See saab vähegi pühendunud lapsevanemale kiiresti selgeks. Ja seda räägivad ka kõik "vanemluse" teooriad. Pole mõtet suruda! Rahulikuks jääda, rahulikuks jääda, rahulikuks jääda... Kui laps näeb, et keegi temaga ei "kakle", siis kaob ka ise tuju kaklust jätkata.
Meil siin juhtub küll pigem, et Ennu läheb Finka riideid sakutama või Finka ütleb iga küsimuse peale "Ei!", jalgu topitakse söögilauale ja kõike muud... Asja juurde käib ka silmanurgast välkuv terav pilk, mis jälgib miu igat reaktsiooni.
Tartus siis lükati prügikast ümber ning mees, kelle nina ette see lendas reageeris täpselt nii, nagu need "lapsed" ootasid. Mis ta täpselt ütles? "Kuulge, noormees, niimoodi ei tehta!", " Niimoodi käituda ei ole viisakas!", "Vabandust, kuid prügikate niimoodi ümber lükata ei tohi!". Misiganes ta ütles, (ehk tal endal praeguseks juba mälu taastunud... :S), kindlasti oli selles jutus ootuspäraselt sees sõna "ei" ja kindlasti kõlas see ootuspäraselt noomivalt või isegi kärkivalt. OOTUSPÄRANE on siin võtmesõna. See ootuspärasus andiski poistele-noormeestele nööri jämeda otsa kätte. Seda nad ootasid. Justnimelt sellist reaktsiooni on nad arvatavasti pea alati oma tegudele saanud. Olgu see siis mingi vandaalitsemine või ka ehk hoopis midagi heast südamest tehtud... Kahjuks.
Meil siin juhtub küll pigem, et Ennu läheb Finka riideid sakutama või Finka ütleb iga küsimuse peale "Ei!", jalgu topitakse söögilauale ja kõike muud... Asja juurde käib ka silmanurgast välkuv terav pilk, mis jälgib miu igat reaktsiooni.
Tartus siis lükati prügikast ümber ning mees, kelle nina ette see lendas reageeris täpselt nii, nagu need "lapsed" ootasid. Mis ta täpselt ütles? "Kuulge, noormees, niimoodi ei tehta!", " Niimoodi käituda ei ole viisakas!", "Vabandust, kuid prügikate niimoodi ümber lükata ei tohi!". Misiganes ta ütles, (ehk tal endal praeguseks juba mälu taastunud... :S), kindlasti oli selles jutus ootuspäraselt sees sõna "ei" ja kindlasti kõlas see ootuspäraselt noomivalt või isegi kärkivalt. OOTUSPÄRANE on siin võtmesõna. See ootuspärasus andiski poistele-noormeestele nööri jämeda otsa kätte. Seda nad ootasid. Justnimelt sellist reaktsiooni on nad arvatavasti pea alati oma tegudele saanud. Olgu see siis mingi vandaalitsemine või ka ehk hoopis midagi heast südamest tehtud... Kahjuks.
Mind pani tegelikutl kirjutama see, et seesama kangelane oma avalikus kirjas mainis: "Sekkun edaspidigi. Vale ja ebaõigluse vastu astub mu pere ka edaspidi." Hmmm. Kõlab õilsalt! Ehk ongi õilis...
Aga ma arvan, et selleks et midagi muutuks, et sarnased inimesed, noored või vanad, justnagu ka lapsed, midagi õpiks olukordadest. Selleks ei aita selline traitsiooniline "ebaõigluse vastu astumine". Noomimine ei õpeta midagi, ainult ärritab. Näpuga näitamine tekitab vaid trotsi. Tunnen seda ise oma südames ja näen ka laste pealt. Kui keegi noomib, siis esimene reaktsioon on ikka: "Ise oled loll!" Ja niimoodi vist saabki kupli pihta...
Mis siis aitaks? Eks iga olukord on erinev. Vahel ei olegi erilist muud võimalust, kui löögid vastu võtta (vist). Ega ma ei tea, mis nende "laste" käitumist seal täpselt innustas, aga... enda sisetunne ütleb, et aitab see, kui astuda ootuspärasusest välja. Kui käituda kuidagi hoopis teistmoodi, kui"lapsed" eeldavad. See tähendab siis, et neelata need esimesed sõnad alla, mis sülg suhu toob ja teha midagi sootuks teistsugust... See hämmastab ja paneb jonniva "lapse" unustama oma "sotsiaalse eksperimendi" plaani. Ja ehk ta kaõpib midagi sellest olukorrast. Ahah, et nii saab ka... alati ei tulegi täiskasvanute suust seda "ei tohi" muinasjuttu....
Panen mõned strateegiad kirja, mis mul endal pähe tulid.
1. Teha midagi tobedat. Midagi, mis üllataks ja paneks "kurikaela" ehmuma. No näieks hakata sellises olukorras tobedalt naerma. No ikka sellist hullu naeru, et noored lihtsalt jooksevad hirmunult minema... Või hakata nunnutavalt uurima, et "vabandus noormees, ega te jalg viga ei saanud, kui te selle kogemata prügikasti vastu ära lõite? Ka s ma peaks abi kutsuma, ehk on varvas murdunud?"
2. Võtta roll üle. See on see klassikaline näida pintsakus isast, kes oma jonniva ja komi nõdva tütre ees poes maha viskas, püherdama ja nuttu üürgama hakkas, mille peale laps silmad suureks ajas ja seejärel, muidugi, vaikselt koos isaga poest välja läks. See muidugi nõuab tugevat enesekindlust. Nähes, et noored on kaklusetujus, tuleb ise kaklema hakata. Kas siis sedasama prügikasti taguma, veel möödaminejaid "välja kutsuma" või siis noormehi endid. Lüüa aga rusikatega vastu rinda ja oma käsivarsi (seda õpetas mu õekese aikido treener, et kõrtsist välja kaklema minnakse ikka nagu isane ahv, et lihased soojaks teha ja esimese löögi shokki vähendada, lisaks veel vastase hirmutamise efekt). Sellisel juhul võiks muidugi ka veidi kakelda osata, kuigi võib juhtuda, et selline agressiivne käitumine paneb juba noored laiali jooksma või vähemalt kelelgi pealtnägija politseid kutsuma (et ei pea kaua kaklema) ja muidugi ka sellele, et siis ise süüdi ei jää....
3. Autoriteet. Olla tõeline autoriteet, kes paneb noored kasti üles tõstma. Selle idee andis mulle M, kes ükskord õhtul jooksmas käies nägi purjakil meest purki maha viskamas. M seisatas, tegi ette oma "teurastajan intohimoinen katse" (ainuke lause, mis ta soome keeles teab) ja purk võeti üles. Päris sageli aitab vaid kuri pilk ja ei ühtegi sõna. Lastega ka. Siin ole ka üllatusmeoment mängus, et ei tule seda "ei tohi"-ininat vaid lihtsalt kogu inimese/täiskasvanu olekust on näha, et see pole aktsepteeritav käitumine.
4. Ignoreerida. Kuigi meie kangelane väitis, et "sekkun edaspidigi" siis ma arvan, et sageli on parim sekkmine ka ignoreerimine. Jälle seesama muster - käitus ootuspärasest erinevalt. Võtaks oma pojal käest kinni ja jalutaks teises suunas minema. Nurga taga helistaks politseisse ja kirjeldaks noormehi ning olukorda. Nojah, siin tekkib muidugi küsimus, et kas politsei peaks prügikasti pärast samapalju sekkuma kui inimese nock-outi löömise puhul. Ma arvan, et peaks. Aga eks vahel on vaja ohvreid. Samas, kui ise ei taha see ohver olla, siis oma nahka tuleb ju ikkagi päästa... Noortele ehk sellest suurt õppetundi ei jääks, kuigi ikkagi - vähemalt ei näägutatud, nagu tavapäraselt...
Nojah, olukorrad on erinevad. Minule meenutas see olukord laste "sotsiaalseid eksperimente" ehk kellelegi midagi muud. Aga korra "peatumine" ja mitte esimese nurina välja laskmine, on tegelikult mõnus strateegia igas häirivas olukorras. Nii on mulle lapsed õpetanud.
Aga ma arvan, et selleks et midagi muutuks, et sarnased inimesed, noored või vanad, justnagu ka lapsed, midagi õpiks olukordadest. Selleks ei aita selline traitsiooniline "ebaõigluse vastu astumine". Noomimine ei õpeta midagi, ainult ärritab. Näpuga näitamine tekitab vaid trotsi. Tunnen seda ise oma südames ja näen ka laste pealt. Kui keegi noomib, siis esimene reaktsioon on ikka: "Ise oled loll!" Ja niimoodi vist saabki kupli pihta...
Mis siis aitaks? Eks iga olukord on erinev. Vahel ei olegi erilist muud võimalust, kui löögid vastu võtta (vist). Ega ma ei tea, mis nende "laste" käitumist seal täpselt innustas, aga... enda sisetunne ütleb, et aitab see, kui astuda ootuspärasusest välja. Kui käituda kuidagi hoopis teistmoodi, kui"lapsed" eeldavad. See tähendab siis, et neelata need esimesed sõnad alla, mis sülg suhu toob ja teha midagi sootuks teistsugust... See hämmastab ja paneb jonniva "lapse" unustama oma "sotsiaalse eksperimendi" plaani. Ja ehk ta kaõpib midagi sellest olukorrast. Ahah, et nii saab ka... alati ei tulegi täiskasvanute suust seda "ei tohi" muinasjuttu....
Panen mõned strateegiad kirja, mis mul endal pähe tulid.
1. Teha midagi tobedat. Midagi, mis üllataks ja paneks "kurikaela" ehmuma. No näieks hakata sellises olukorras tobedalt naerma. No ikka sellist hullu naeru, et noored lihtsalt jooksevad hirmunult minema... Või hakata nunnutavalt uurima, et "vabandus noormees, ega te jalg viga ei saanud, kui te selle kogemata prügikasti vastu ära lõite? Ka s ma peaks abi kutsuma, ehk on varvas murdunud?"
2. Võtta roll üle. See on see klassikaline näida pintsakus isast, kes oma jonniva ja komi nõdva tütre ees poes maha viskas, püherdama ja nuttu üürgama hakkas, mille peale laps silmad suureks ajas ja seejärel, muidugi, vaikselt koos isaga poest välja läks. See muidugi nõuab tugevat enesekindlust. Nähes, et noored on kaklusetujus, tuleb ise kaklema hakata. Kas siis sedasama prügikasti taguma, veel möödaminejaid "välja kutsuma" või siis noormehi endid. Lüüa aga rusikatega vastu rinda ja oma käsivarsi (seda õpetas mu õekese aikido treener, et kõrtsist välja kaklema minnakse ikka nagu isane ahv, et lihased soojaks teha ja esimese löögi shokki vähendada, lisaks veel vastase hirmutamise efekt). Sellisel juhul võiks muidugi ka veidi kakelda osata, kuigi võib juhtuda, et selline agressiivne käitumine paneb juba noored laiali jooksma või vähemalt kelelgi pealtnägija politseid kutsuma (et ei pea kaua kaklema) ja muidugi ka sellele, et siis ise süüdi ei jää....
3. Autoriteet. Olla tõeline autoriteet, kes paneb noored kasti üles tõstma. Selle idee andis mulle M, kes ükskord õhtul jooksmas käies nägi purjakil meest purki maha viskamas. M seisatas, tegi ette oma "teurastajan intohimoinen katse" (ainuke lause, mis ta soome keeles teab) ja purk võeti üles. Päris sageli aitab vaid kuri pilk ja ei ühtegi sõna. Lastega ka. Siin ole ka üllatusmeoment mängus, et ei tule seda "ei tohi"-ininat vaid lihtsalt kogu inimese/täiskasvanu olekust on näha, et see pole aktsepteeritav käitumine.
4. Ignoreerida. Kuigi meie kangelane väitis, et "sekkun edaspidigi" siis ma arvan, et sageli on parim sekkmine ka ignoreerimine. Jälle seesama muster - käitus ootuspärasest erinevalt. Võtaks oma pojal käest kinni ja jalutaks teises suunas minema. Nurga taga helistaks politseisse ja kirjeldaks noormehi ning olukorda. Nojah, siin tekkib muidugi küsimus, et kas politsei peaks prügikasti pärast samapalju sekkuma kui inimese nock-outi löömise puhul. Ma arvan, et peaks. Aga eks vahel on vaja ohvreid. Samas, kui ise ei taha see ohver olla, siis oma nahka tuleb ju ikkagi päästa... Noortele ehk sellest suurt õppetundi ei jääks, kuigi ikkagi - vähemalt ei näägutatud, nagu tavapäraselt...
Nojah, olukorrad on erinevad. Minule meenutas see olukord laste "sotsiaalseid eksperimente" ehk kellelegi midagi muud. Aga korra "peatumine" ja mitte esimese nurina välja laskmine, on tegelikult mõnus strateegia igas häirivas olukorras. Nii on mulle lapsed õpetanud.
No comments:
Post a Comment