See nädal on möödunud täitsa soodalt...
Lapsed olid teisipäeval kodus, sest Ennukesel oli esmaspäeva õhtul palavik. Mudugi ei olnud teisipäeval palavikust jälgegi. Mütata ja mürada ja kraakleda ja õues päikesepaistel mängida jätkus mahti küll ja küll..
Aga siis kolmapäeval jäin mina. Mingisse imelikku tõppe. Või polegi. Jäksu pole. Eriti õhtuti täitsa sooda olla. Vedeleks. Kael valutab, selg valutab. Paha tuju. Poriseks. Porrrrrr.
Kaks õhtut olen koos lastega magama vajunud, aga maganud vist eriti mitte. Selg valutab, kael valutab, aga kui püsti tõusta, siis käib maailm ringi. Rabab jaust ning parem pikutan.
Ja ometi on nii kaunid päikselised ilmad mis mu tavaliselt linnuna lendama ajavad.
Buuuuu.
Täna õnneks parem päev.
Ja parem vedagu see kena homse hommikuni nii välja.
Sest täna õhtul on mul vaja minna välja.
Romantilisele õhtusöögile.
Oma kallimaga.
Oi, kui tore.
Maailm võib küll ringi käia siis.
Ja jalust rabagu ka.
Aga teistmoodi.
No comments:
Post a Comment