Tobe ratas

Sel nädalal alustasime rattahooaega. Lasteaias käime jalgratastega. No ja muidugi ka bussi ja metrooga, aga enam ei ole mina see, kes kahte vedelevat vorsti käru peal lükkab vaid need kaks vorsti on saanud endale nobedad jalad - üks väntab jalgrattal ja teine jookseb jooksurattal. Vahel on nad kohe nii nobedad, et ka mina pean oma jalad kõhu alt välja võtma ja jooksma. Vahel on üks nobe ja teine venib, siis pean ühes ja teises suunas karjumisega (nojah..) nad ikka enam-vähem ühele joonele saama. Aga õnneks on nii kodu juures kui ka lasteaia juures tänavad seatud nii, et polegi hullu, kui vahemaa veidi pikaks venib - autoliiklust pea pole ja nähtavus on hea. 

Seda, et autoteest minnakse üle koos minuga ning et metroojaamas tuleb ratast käekõrval lükata, vot sellest jutust peaksid lastel juba kõrvad kahtlase väärtusega vett välja ajama. Kuulavad. See on põhiline. Finka näitab üles ka oskust ise tähelepanelikutl autosid jälgida, kuid siis võib küll juhtuda, et ratas hakkab ei tea, mis suunas vingerdama (tal küll abirattad ka, väga tihti pole päris ümber läinud)

Aga miks "tobe ratas"? Finka on lihtsalt nii osav enda kobamist kõige muu süüks ajama. Kõnniteed on veel päris pakuslt talvist kruusa täis (kuigi enam ja enam puhastatakse) ja ta tagumine ratas hakkab selle peal tihti tühja käima, eriti kui on vaja laugemast või järsemast mäest üles minna. Ja see mäest üles minek... Muidugi ei ole Finka see, kes ei jaksa täielikult iseseisvalt mäest üles sõita. Miks peaks tema milleski kehva või veidi saamatu olema? Nii kuulebki tema suust: "Tobe ratas, ei saa mäest üles sõidetud!" Ihihiiii!

Eile jäime pikemalt mänguväljakule müttama ja kojusõit jäi suht hilise aja peale. Lapsed olid oma ratastest veidi tüdinud. Aga! Õnneks saab ju rattaid vahetada! Niisiis roniski Athena vidi liga madala sadulaga jooksuratta peale ja Ennu veidi liiga kõrge sadulaga jalgratta peale. Ma siis muutkui küürutasin ja aitasin seda Ennukest. (tegelikult on sel rattal olemas ka mõnus pulk, millest lapsevanem saab kinni võtta, aga seda polnud kaasa vedanud, sest Finka saab ise hakkama. Suur oli mu rõõm, kui mingi hetk hakkas ka Ennu mõnusalt väntama ja sai päris kenasti edasi. Neil hetkedel läks tal küll lenksu keeramini veidi meelest, kuid selleks olin ju kõrval mina! Tore-tore... Varsti peab jälle rattapoodi minema... 

Rattaretk Gräsviken'is