Juba tükk aega tagasi seisatasime lastega (lasteaiast) koduteel pikalt, et kuulda esimesi tihaseid.
Ja üha uhkemaks see läheb.
Ma kuidagi märkan. Märkan selle kevade linde.
Vahel lastele järgi minnes jalutan läbi Ruoholahti juures asuva vana surnuaia. Ja seal. On iga kord midagi uut. Palju uut. Helisid. Vahel leiab ka silm puu otsas kudrutava või kriiskava isendi. Nii äge! Ainult siis ei tohi ennat unustada... Sest kaks põnni ju ometi ootavad.
Aga õnneks on ka nemad vaimustuses. Eriti Enn. Talle meeldib vist igasugune heli. Muusika. Temaga koos võin ennast linnulaulu kuulama unustada. Finkal saab varem villand ja tahab edasi astuda. Kui vaid oskaks ka kõiki määratleda. Kunagi ju oskasin isegi päris hästi. Aga see polegi kõige olulisem. Ilu on ju ikka.
Tänasel vabal päeval meisterdasin meile ka uue esiukse-kaunistuse. Teadagi. Linnud. Aitäh piltide eest, "Eesti lindude värviraamat"! Isegi akna pesin ära.... ihih.
No comments:
Post a Comment