Jälgimine

Ma pole juba ammu nii palju nettiväljaandeid lugenud, kui praegusel perioodil.
Ennuke on haige ja passime niikuinii kodus.
M ju teab ka neid Ukraina lehti (ka vene keeles olemas) ja väljaandeid, mida lugeda.
Ning lääne ajakirjandus on ka pidevalt luubi all.
Mees istub ise vist nii tööl kui kodus koguaeg uudiste rajal.
Milelstki muust justkui polegi rääkida, isegi arutelu, mida õhtusöögiks teha, tunub mõttetu...
No tegelikult on põnev, aga ka vägagi hirmutav.
Tahaks justkui ka miagi ette võtta.
Aga üks palavikus joriseja ikka püüab mu tähelepanu endale.
Ja mingeid demonstratsooni korralada ju ei saa... mida veel?