Kama

Sööme täna hommikusöögiks kama. Ja kes on suured fännid: Finka ja Enn!

Ma olin millegipärast täiesti veendunud, et kama neile ei maitse. Kunagi ammu-ammu sai vist korra pakutud. Aga nüüd viimati Eestis käies võtsin ühe paki kaasa, kuna endal tekkis üle pika aja isu. Ja lapsed on tõelised kama-kollid!

Meil polnud mitu päeva kodus hapupiima ja Finka muutkui uuris - kas saaks kama süüa. Nüüd, kui lõpuks poodi jõudsin (mul see üksikema nädal) on tal ees suur kausitäis hapupiima (mida ka muidu ei sööda) ja selle sees kama. 

Nojah. Ikka eesltased vist mingil määral :). 

Privaatne metroo

Eks metroo ole koht, kus ma kõige rohkem inimestega kohtun. Kõige rohkemate inimestega kohtun. Olen sest ka varem kirjutanud, vähemalt tihti mõelnud. Iga päev vähemalt 2 korda 20min, kui M-i pole kodus (nagu praegu), siis ka 4korda 20min. 

Ütleme, et sel sügisel on mul mitu korda mõttesse tulnud, et oi kui tüütu, et need lapsed nii kaugel hoius käivad. Samas. Sellel on ka palju plusse. Selle, et nad seal käivad. Mitte, et see nii kaugel asub. Aga võibolla ka kaugusel. Minu metroorännakutel. Sest inimestega kohtda mulle tegelikult meeldib. Meeldib vaadata ja uurida.

Hiljuti on hakanud mulle silma, kui privaatne koht on tegelikult metroo. Just selles osas, mis tegevusi metroos tehakse. Miks nii tundub?

Esiteks, sageli näen naisi ennast meikimas. Minu jaoks väga hämmastav tegevus ühistranspordis. Samas. Kui on kiire minek, siis on see ju täpselt see koht, kus saab korraks rahulikult maja istuda ja peeglisse vaadata ning oma olemus enne järmisse kohta minekut üles vunkida. Ei raputa ka eriti nagu bussis.

Teiseks. Inimesed on nii endasse süübinud. Raske on tabada metroos teiste inimeste pilkusid. Kui ma ise uudistavalt ringi vaatan, siis sageli pole mitte kedagi mulle otsa vaatamas, kuigi istekohad on pea täis. Kui sattubki korra pilk ristuma, siis pööratakse kiiresti ära. Tegelikult pööran minagi.

Kolmandaks. Mobiilizombid. Süvenetakse oma telefonidesse. Chatitakse. Suheldakse kellegagi, kes eemal. Vahel juhutb ka, et räägitakse telefoniga.  Väga personaalseid jutte pole siiski sattunud väga tihti kuulama. Aga tööalaseid arvete klaarimisi olen tegelikutl kuulnud küll. Vähemalt nii tundub. mulle ikka tundub, et telefoniga rääkimine on pivaatne tegevus. Tahad ju, et su mõtteid kuuleks see üks inimene teiselpool, aga kui peab kuulama kogu vagunitäis rahvast.

Neljandaks. Klappidega muusika kuulajad. Nemad on eriti kuidagi omas mullis.

Viiendaks. Mina ja lapsed. Meil käib ikka pidev vatramine. Vaesed inimesed. Sageli on neist kahju, et kõrvad ei saa puhata. Räägime muinasjutte ja viskame nalja. Samas olen ma palju mõelnud, et meid eraldab siiski teistest mingi keeleline distants. Kuigi olen muidugi väga teadlik, et paljud soomlased saavad eesti keelest aru. Vägagi paljud. Siiski, räägime igasugu lobajuttu. Ehk Eesti ühistranspordis oleks veidi piinlikum kõiki neid teemasid üles võtta, kuna siis saavad ju kõi meie fantaasiamaailmast osa. Ei tea.

Kuuendaks. Hiljuti nägin ühte naist metroos nutmas. Tal oli küll selg sirge ja istus väga enesekindlalt. Aga silmad olid pisarais ja nutetud. Ma tundsin ennast kohutavalt (õnneks olin veidi eemal). Kas minna ja pakkuda kallistust... Kõik inimesed ümberringi vältisid seda. Keegi ei jaganud pilku, pööranud tähelepanu. Tema ainult nuttis seal, selg sirge. Kohutav.

Samas, vahel ikka sattub ka inimestega paari sõna vahetama, naeratama... Aga jah, nüüd ju veel saabumas sügis. Läheb vaid hullemaks. 

Nõelapadi

Finka:
-Emme, miks sa oma õmblusnõelu padja sees hoiad?

Ma:
-Ju sellepärast, et nii hoitakse

-Karbi sees saaks ju ka hoida. Miks sa neid karbi sees ei hoia?

-Ma ei ole selle peale isegi mõelnud. Padja sees tundub mugava.

-Aga nõelad jäävad ju magama padja peal ja ei tee oma tööd.

-(Ihihiii) Ega nõelad ei õmblegi ise. Ikka õmbleja peab õmblema.

PS: Küll on hea, kui saab lastest kirjutada. Endast ju kirjutada ei taha.

Jalgpall

Käisime täna lastega jälle trennis pärast lasteaiapäeva. Meie esmaspäeva-traditsioon. 

Finka tahtis küll pigem koju tulla, kuna oli eile avastanud mu kunagi ostetud, aga kõrgemale riiulile sesma jäänud vesivärvituubid. Ja kuna nüüd oli mängutuba ilusti korras, siis pidi saama ju ka nendega värvida - üritan sellist reeglit kehtestada, et kõik kohad ja asjad värviplekke täis ei saaks. Mõne jaosk vist elementaarn, aga meil on selle tubade koristamisega nagu on. Juba hommikul tahtis ta lasteaeda-mineku asemel värvida. Etteruttavalt öeldes - õhtul saigi oma katsetused vesivärvidega ära tehtud. 

Trenni läksime ikka minu kindlal nõudmisel. Hmmm. Piinlik oli. Treener oli meile 'põneva' takistusraja välja mõelnud. Lapsed suutsid selle vaid korra pea-aegu õigesti läbida ning siis hakkas üldine trall. Neil kahekesi. Kolmas laps oma emaga (nii vähe oligi meid täna trennis) tegid ikka vapralt edasi. Aga minu põnnid olid nagu hullumeelsed ringi tuuritajad ja võtsid siit-sealt takistusraja vahendeidki, et nendega omi asju katsetada. No ütleme ausalt, ega see takistusrada midagi väga põnevat polnud ja minu meelest liiga palju erinevaid asju kokku miksitud - sellises vanuses lastele (mulle tundub) peaks siiski üks haaval lahedaid harjutusi ette söötma, siis nad jaksavad järge pidada. Sest üks osa meeldis väga ja seal nad tahtsidki kõige rohkem mütata ja improviseerida. Nojah. Samas ma ikka leian, et mängureeglte järgimine on oluline oskus, mida lapsed peaks õppima (nagu vist mõni päev varem olen ka juba siia kirjutanud - korrata on ju ikka tore :)). Tegelikutl trenni lõpu poole nad ikka osalesid 'muusika-kujude' ja 'björnen sover' mängus enam-vähem reegleid järgides - need ongi ju toredad harjutused.

See oli kõik alles eel-lugu. 

Trennijärgselt jalutasime koju. Tee läks mööda jalgpalliväljakust, kus mehed trenni tegid. Vaatasime neid ja ma siis muidugi haarasin kohe võimalusest demagoogitseda, et näe, kuidas kõik mehed teevad järjest ühte ja sama harjutust, mis treener on neile öelnud/näidanud ja keegi ei jookse ning trallita umbropsu ringi. Vaatasime ja tegelikutl oli väga põnev vaadata. Proovisime isegi veidi  järgi teha. Lapsed leidsid pingi ja istusid sinna veel veidi pikemalt jälgima. Ma tahtsin koju minna... Venisime seda lühikest maad päris kaua. Enn vedas veel mingeid suht raskeid maast leitud puunotte kaasa. 

Järsku hakkab Finka laulma:

- 'Lazio merda, Lazio, Lazio merda! E Lazio merda, Lazio, Lazio merda!'

Ma hakkan teadagi itsitama. Uurin, et kust tal see laul nüüd meelde tuli, kuigi muidugi tean, et  oma isa lapsena tuleb jalgpalliga seoses talle otse loomulikult just see lauluke pähe. Aga Finka osutab eemal treenivale teisele grupile:

- 'Näe, neil on sinised särgid seljas. Just nagu Lazio merdal'

Jälle õige tähelepanek. Kui mingi aja pärast ütle, et võiks siiski kodupoole jälle liikuma hakata, esitab ta järgmise killu.

-'Ei, me peame siin veel 'Lazio merda't nautima.'

Ihihiiii. 

Ja mulle hakkas praegu tunduma, et sport või siis niisama enese liigutamine on viimasel ajal tihti mõtetes ja ka siin kirjas. Mitte, et ise kuidagi aktiivsemaks oleks muutunud. Kaugel sellest. 

Jälle ujuma - ujulas

Finkal tuli eile hiiglama hea mõte ujulasse minna. Enn tahtis ka. Mina kahe põnniga üksinda ujulasse ei lähe. Seetõtu sundisin M-i ka kaasa tulema. Ja ta tuligi! 

Finka on vana kala. Enn nii suur kala ei ole. Enn tundmatus kohas vette ei hüppa - nii olen ma ennast juba ammugi veennud.  Ja eks see ole ka tõsi. Tal on vaja esmalt uurida ja puurida ja vaadeda ja veidi katsuda ja katsetada. Nii ka juhtus. 

Temaga pole ma ka kunagi varem ujulasse jõudnud. Kevadel Finkaga käisime küll. Ja beebi-Finkaga sai ka palju basseinis käidud. Ennu puhul jä see kuidagi vahele. Aeg kadus ilma basseinita. Kuna ta ka selline veepõlgur on olnud, siis pole ka püüdnud selle teemaga eriti tegeleda. 

Muidugi pidin selle 'veepõlguri'-nimetuse ujulas lõpuks koos hulga kloorise veega alla neelama. Kui Enn lõpuks vaatlemise ja katsumise perioodi lõpetas, siis polnud mõnusamat trallitajat olemaski (kui ehk Finka ja teised lapsed :)). Oli vaja temaga tiirutada ja trallitada. Liumäest lasi mitu korda alla, kuhu Finka küll otsa ronis, aga alla tulla kunagi ei julgenud (kord talvel sai ta sealt alla sõites veidi haiget - ehk oli veel meeles). Enn tegi esimesel korral küll kõige hirmunuma krokodilli nägu, kuid läks ikka uuesti ja uuesti. Ja uuesti. 

M sai ka üle pika aja ühe korraliku tiiru ujutud. Ehk sai ka maigu suhu, et ujumine on ikka liiga tore, et seda mitte järjepidevalt teha... kunagi ka oli suht sõltuvuses sellest... Elame näeme. 

See Itäkeskuse ujula on ikka üks ägedamaid spordirajatisi siin meie kandis. Meeldib. 

Kallios

Jalutasime eile lastega Kallios. 

Eriti pole sinnakanti sattunud, sest pole justkui asja. Hipsterid me ju pole :). 

Eriti pole sattunud lastega. Kui Taka-Töölös elasime, siis ikka vahel läbis mu õhtune jalutuskäigutiir Kalliot. Aga mitte tihti. 

Aga nüüd hakkame seal iga kolmapäeva õhtul käima. Kuskil nii kuue ja poole seitsme vahel. Sest Finkal algas seal 'Musikskoj'. Ja pärast on vaja koju kõmpida. Trammiga-metrooga, muidugi tegelikult, aga nendeni jõudmiseks tuleb läbida ka veidi Kalliot. 

Kohe esimesel korral oli väga põnev. Ilus vananaistesuvine õhtu. Ja nii palju purjutajaid. Ja nii palju tuigerdajaid. Otsa põrkujaid. Hämmastav. Kes polnud purjus, see oli mobiili-zombi. Põnev oli lastele seletada, et lisaks suhteliselt intensiivsele liiklusele ja teed ületades autode jälgimisele tuleb jälgida ka, et purjus inimestele jalgu ei jääks ja ka nendele zombidele jalgu ei jääks. 

Mobiili-zombidega seoses oli täna metro-lehes vahva pilt. see küll Kaisaniemi pargis, mitte Kallios:

http://www.metro.fi/uutiset/a1387819254751

'Musikskoj'-st tahtsin ka kirjutada. See oli mul üks viimase aja suurimaid stressikogemusi. 

Sinna on regatud Finka. Esimest korda pidin temaga seal koos olema ja siis edasi üks. Selle jutupeale oli Finka juba ette ära otsustanud, et temale seal ei meelgi ja tema peidab end vaid minu selja taha ja tahab hoopis ära koju minna. 

Enn oli mul ka kaasas, kuna teda polnud kohugi jätta. Mul oli plaan, et me Ennuga istume-mängime nurgas, kuni Finka tunnis osaleb ja sisse elab. 

Nojah. Aga juhtus hoopis nii, et Enn hakkas kohe ühe aktiivsema poisiga seal mürama ja ringi jooksma ning Finka üritas oma lubadust ellu viia. Pani end kui takjas minu külge, silad märjad ja üritas mind veenda, et talle üldse ei meeldi ja on vaja koju minna. 

Mul oli tunne, et mitte midagi ma hallata ei suuda. Enn segab tundi (jookseb ja ka kiljub) ja saboteerib juhendaja püüdlusi midagi organiseerida ning Finka vaid pillib (õnneks mitte valjusti) ja sisiseb kõigi peale, kes tahavad talle läheneda - peab ju nii tegema nagu ulle räägitud sai. 

Tund kestis 45min ja hea 35 minutit möödus nii. 

Siis mul õnnestus Finkale selgeks teha, et kõik lapsed on siin esimest korda ja ka juhendaja on esimest korda ning tegelikutl ei tea keegi üksteist varem ja kõigile on kõik uus. Ja juhtus ka see tore asi, et juhendaja tõi välja trummi ja veel mõne vahva instrumendi ning lõpuks läks Finka teiste mölluga kaasa. 

Uhhhhhhhhhhhhhhhhhhh

Ja järgmise korra ees tal enam hirmu polegi. Vähemalt sõnades. Kui saab pille mängida. See on tore!

Ning mul on kahju, et Enn veel liiga nooreks osutub selle grupi jaoks. Talle meeldiks seal. Kuigi arvan, et juhendaja närvide säästmiseks on siiski parem, kui ta minuga tunni ajal siiski hoopis pargis mängib. Juhendaja siis, mitte Enn. Enn võiks trumme müdistama ja ringe jooksma jäädagi. 

Ma järeldasin ka, et peaksin lastega rohkem mängima. Mängima reeglitega mänge. Sest juhendamise jälgijat neist eriti ei ole - ikka vaja oma tahtmist ellu viia. Aga harjutamine teeb meistriks. Selleks trennid ja muusikatunnid ju ka mõeldud on. Reeglite esitajatele vaid soovida pikka meelt ja meelekindlust. 

Kodus hakkame siis malet mängima. Vist. 

Veel ujumas

sai täna käia. 

Eile oli küll täielik koerailm. Pärastlõunast alates sadas ainult vihma. Päeval käisid lapsed M-iga lennundusmuuseumis. Mina mölutasin Estaga kodus. Vihma ajaks jõudsid nad tagasi. siis mölutasime kõik. 

Täna viisime M-i päris lennukiga lendama. Ja ise oma lemmik Kuusijärge äärde. Kui viimasel käigul oli seal rannas võimatu istumiskohta leida, siis nüüd olime ujujateks vaid meie. Lapsi vette minemas oli küll veel, aga ma olin vist üks ainuke täiskasvanu, kes saunast vette ei jooksnud vaid käiski  lihtsalt ujumas.  Ujumise pärast. Mõnus. 

Teised täiskasvanud kandsid pikki kummikuid, dressipluuse ja jopesid. Ja lapsedki olid enamasti nii riides. Tõelised sügisrõivaste kollektsioonid juba metsa all. Tegelikult tuli metsast ka juba täitsa sügise lõhna, kuigi me sinna nuusutama seekord väga ei jõudnudki. Mind päike ikka kuumutas nii et seda nägu. Ujukates oli seal täitsa paras passida. Minu meelest. 

Samas, vesi oli külm. Ning mind hämmastas Enn. Tavaline veepelgur oli seekord meist esimene, kes riided seljast kahmas ja vette tormas. Tore! Finka muidugi ka lippas järgi. Oli vaja seda kala nägu harjutada. Tal tuleb hästi välja. 

Taasavastasime ka sealse mänguväljaku. Taasavastasime, sest üks turnimisatraktsioon on varasematl jäänud kuidagi kasutamata, aga täna läks asja ette meil kõigil. Enn rippus ja Finka turnis kuhu aga julges. 

Ma ei taipa kunagi nendel lahedatel turnimismänguväljakutel, et kuidas emad-isad suudavad kõrvalseisjateks jääda. See  oli täpselt selline koht, kus tahaks ise turnida, nii et seda nägu. Veidi turnisin, aga siiski tekib veidi selline väärikuse kaotamise tunne, seal 10-aastaste ja noorematega koos kõõludes. Eriti, kui lapsed on minust märksa osavamad. Hmm. Ehk see on põhjus ka teistel - ei taha lolliks teha end... Või järsku neid ei tõmbagi... Imelik. 

Nii. Sügis. 

Hoopis kooli...

Finka räägib, et tema ei taha lasteaias käia. Tal on seal igav. Lasteaed ju nüüd pärast suvevaheaega vaid kolm nädalat kestnud, aga tal juba igav. Ta tahab kooli minna. Seda kooli-juttu on ta juba kaks aastat rääkinud... Kui kasvatajaga sellest juttu tegin, siis ta tegi suured silmad. Finka on rõõmus ja hakkaja lasteaias. Toimetab ja mängib teistega - tal tundub lõbus. Aga tegelikult usun, et tal on igav. Ta on grupis kõige vanem ja paljud veidi nooremad läksid sel suvel ära. Järgmine vanuselt on pea aasta noorem. Tal pole seal erilisi väljakutseid.

Tuleb lapsed trenni ja huviringidesse viia. Samas tundub kuidagi mõttetu praegu siin veel midagi alustada. Need on ju reeglina terveks semestriks, aga meil pole ikka veel plaan paigas, et kaua veel siin. Ikka veel oma udupeas loodan, et ehk juba oktoobris kolime, kui aga reaalselt mõelda, siis tundub, et enne detsembrit ei jõua kuhugi...

Ja hakkasingi uurima... Kuhu trenni, kuhu ringi...

Igatahes, nüüd regasin meid kolme jälle trenni, kus ka eelmisel aastal käisime, ja Finka ka ühte muusikaklassi. Ja endale leidsin ka veel ühe väljakutse-keeletunni. Vaatame, kuidas see kulgeb ja kui kaua osa võtta saame. Kõik algavad järgmisel nädalal ja kestavad detsembri alguseni. Õnneks ei maksa need mingit hingehinda, kui peaksime ka varem Helsingi pori kingadelt pühkima. Ei saa ju tegelikult lasta elul igavalt tiksuda.

Üks vahva seik toimus veel Finkaga. Siin mõni päev tagasi. Nimelt tema oli kogunud 65 senti (ikka vahel oleme andnud, et nad oma põrsast täidaksid) ja vajas hädasti poodiminekut, et sealt kommi osta. Poodi nad M-iga siis ükspäev läksidki. Üllatuslikult sai selle raha eest päris palju - 85g - kaalukomme. Nüüd on meil päevataks, mille Finka ise tegi: iga päev kaks kommi. Väikesi hernesuuruseid komme on jagunud juba neljaks päevaks ning paari päeva jagu on veel. Mina kasutan juhust ning motiveerin lapsi sellega, et kommi saab siis, kui hommikul kõik kenasti riides on, et õue astuda ja lasteaia poole teele minna. Ma armastan komme! Õnneks ei pea neid ise sööma...

Head esimest septembrit kõigile koolilastele!