Jalgpall

Käisime täna lastega jälle trennis pärast lasteaiapäeva. Meie esmaspäeva-traditsioon. 

Finka tahtis küll pigem koju tulla, kuna oli eile avastanud mu kunagi ostetud, aga kõrgemale riiulile sesma jäänud vesivärvituubid. Ja kuna nüüd oli mängutuba ilusti korras, siis pidi saama ju ka nendega värvida - üritan sellist reeglit kehtestada, et kõik kohad ja asjad värviplekke täis ei saaks. Mõne jaosk vist elementaarn, aga meil on selle tubade koristamisega nagu on. Juba hommikul tahtis ta lasteaeda-mineku asemel värvida. Etteruttavalt öeldes - õhtul saigi oma katsetused vesivärvidega ära tehtud. 

Trenni läksime ikka minu kindlal nõudmisel. Hmmm. Piinlik oli. Treener oli meile 'põneva' takistusraja välja mõelnud. Lapsed suutsid selle vaid korra pea-aegu õigesti läbida ning siis hakkas üldine trall. Neil kahekesi. Kolmas laps oma emaga (nii vähe oligi meid täna trennis) tegid ikka vapralt edasi. Aga minu põnnid olid nagu hullumeelsed ringi tuuritajad ja võtsid siit-sealt takistusraja vahendeidki, et nendega omi asju katsetada. No ütleme ausalt, ega see takistusrada midagi väga põnevat polnud ja minu meelest liiga palju erinevaid asju kokku miksitud - sellises vanuses lastele (mulle tundub) peaks siiski üks haaval lahedaid harjutusi ette söötma, siis nad jaksavad järge pidada. Sest üks osa meeldis väga ja seal nad tahtsidki kõige rohkem mütata ja improviseerida. Nojah. Samas ma ikka leian, et mängureeglte järgimine on oluline oskus, mida lapsed peaks õppima (nagu vist mõni päev varem olen ka juba siia kirjutanud - korrata on ju ikka tore :)). Tegelikutl trenni lõpu poole nad ikka osalesid 'muusika-kujude' ja 'björnen sover' mängus enam-vähem reegleid järgides - need ongi ju toredad harjutused.

See oli kõik alles eel-lugu. 

Trennijärgselt jalutasime koju. Tee läks mööda jalgpalliväljakust, kus mehed trenni tegid. Vaatasime neid ja ma siis muidugi haarasin kohe võimalusest demagoogitseda, et näe, kuidas kõik mehed teevad järjest ühte ja sama harjutust, mis treener on neile öelnud/näidanud ja keegi ei jookse ning trallita umbropsu ringi. Vaatasime ja tegelikutl oli väga põnev vaadata. Proovisime isegi veidi  järgi teha. Lapsed leidsid pingi ja istusid sinna veel veidi pikemalt jälgima. Ma tahtsin koju minna... Venisime seda lühikest maad päris kaua. Enn vedas veel mingeid suht raskeid maast leitud puunotte kaasa. 

Järsku hakkab Finka laulma:

- 'Lazio merda, Lazio, Lazio merda! E Lazio merda, Lazio, Lazio merda!'

Ma hakkan teadagi itsitama. Uurin, et kust tal see laul nüüd meelde tuli, kuigi muidugi tean, et  oma isa lapsena tuleb jalgpalliga seoses talle otse loomulikult just see lauluke pähe. Aga Finka osutab eemal treenivale teisele grupile:

- 'Näe, neil on sinised särgid seljas. Just nagu Lazio merdal'

Jälle õige tähelepanek. Kui mingi aja pärast ütle, et võiks siiski kodupoole jälle liikuma hakata, esitab ta järgmise killu.

-'Ei, me peame siin veel 'Lazio merda't nautima.'

Ihihiiii. 

Ja mulle hakkas praegu tunduma, et sport või siis niisama enese liigutamine on viimasel ajal tihti mõtetes ja ka siin kirjas. Mitte, et ise kuidagi aktiivsemaks oleks muutunud. Kaugel sellest.