Finkal tuli eile hiiglama hea mõte ujulasse minna. Enn tahtis ka. Mina kahe põnniga üksinda ujulasse ei lähe. Seetõtu sundisin M-i ka kaasa tulema. Ja ta tuligi!
Finka on vana kala. Enn nii suur kala ei ole. Enn tundmatus kohas vette ei hüppa - nii olen ma ennast juba ammugi veennud. Ja eks see ole ka tõsi. Tal on vaja esmalt uurida ja puurida ja vaadeda ja veidi katsuda ja katsetada. Nii ka juhtus.
Temaga pole ma ka kunagi varem ujulasse jõudnud. Kevadel Finkaga käisime küll. Ja beebi-Finkaga sai ka palju basseinis käidud. Ennu puhul jä see kuidagi vahele. Aeg kadus ilma basseinita. Kuna ta ka selline veepõlgur on olnud, siis pole ka püüdnud selle teemaga eriti tegeleda.
Muidugi pidin selle 'veepõlguri'-nimetuse ujulas lõpuks koos hulga kloorise veega alla neelama. Kui Enn lõpuks vaatlemise ja katsumise perioodi lõpetas, siis polnud mõnusamat trallitajat olemaski (kui ehk Finka ja teised lapsed :)). Oli vaja temaga tiirutada ja trallitada. Liumäest lasi mitu korda alla, kuhu Finka küll otsa ronis, aga alla tulla kunagi ei julgenud (kord talvel sai ta sealt alla sõites veidi haiget - ehk oli veel meeles). Enn tegi esimesel korral küll kõige hirmunuma krokodilli nägu, kuid läks ikka uuesti ja uuesti. Ja uuesti.
M sai ka üle pika aja ühe korraliku tiiru ujutud. Ehk sai ka maigu suhu, et ujumine on ikka liiga tore, et seda mitte järjepidevalt teha... kunagi ka oli suht sõltuvuses sellest... Elame näeme.
See Itäkeskuse ujula on ikka üks ägedamaid spordirajatisi siin meie kandis. Meeldib.
No comments:
Post a Comment