Eks metroo ole koht, kus ma kõige rohkem inimestega kohtun. Kõige rohkemate inimestega kohtun. Olen sest ka varem kirjutanud, vähemalt tihti mõelnud. Iga päev vähemalt 2 korda 20min, kui M-i pole kodus (nagu praegu), siis ka 4korda 20min.
Ütleme, et sel sügisel on mul mitu korda mõttesse tulnud, et oi kui tüütu, et need lapsed nii kaugel hoius käivad. Samas. Sellel on ka palju plusse. Selle, et nad seal käivad. Mitte, et see nii kaugel asub. Aga võibolla ka kaugusel. Minu metroorännakutel. Sest inimestega kohtda mulle tegelikult meeldib. Meeldib vaadata ja uurida.
Hiljuti on hakanud mulle silma, kui privaatne koht on tegelikult metroo. Just selles osas, mis tegevusi metroos tehakse. Miks nii tundub?
Esiteks, sageli näen naisi ennast meikimas. Minu jaoks väga hämmastav tegevus ühistranspordis. Samas. Kui on kiire minek, siis on see ju täpselt see koht, kus saab korraks rahulikult maja istuda ja peeglisse vaadata ning oma olemus enne järmisse kohta minekut üles vunkida. Ei raputa ka eriti nagu bussis.
Teiseks. Inimesed on nii endasse süübinud. Raske on tabada metroos teiste inimeste pilkusid. Kui ma ise uudistavalt ringi vaatan, siis sageli pole mitte kedagi mulle otsa vaatamas, kuigi istekohad on pea täis. Kui sattubki korra pilk ristuma, siis pööratakse kiiresti ära. Tegelikult pööran minagi.
Kolmandaks. Mobiilizombid. Süvenetakse oma telefonidesse. Chatitakse. Suheldakse kellegagi, kes eemal. Vahel juhutb ka, et räägitakse telefoniga. Väga personaalseid jutte pole siiski sattunud väga tihti kuulama. Aga tööalaseid arvete klaarimisi olen tegelikutl kuulnud küll. Vähemalt nii tundub. mulle ikka tundub, et telefoniga rääkimine on pivaatne tegevus. Tahad ju, et su mõtteid kuuleks see üks inimene teiselpool, aga kui peab kuulama kogu vagunitäis rahvast.
Neljandaks. Klappidega muusika kuulajad. Nemad on eriti kuidagi omas mullis.
Viiendaks. Mina ja lapsed. Meil käib ikka pidev vatramine. Vaesed inimesed. Sageli on neist kahju, et kõrvad ei saa puhata. Räägime muinasjutte ja viskame nalja. Samas olen ma palju mõelnud, et meid eraldab siiski teistest mingi keeleline distants. Kuigi olen muidugi väga teadlik, et paljud soomlased saavad eesti keelest aru. Vägagi paljud. Siiski, räägime igasugu lobajuttu. Ehk Eesti ühistranspordis oleks veidi piinlikum kõiki neid teemasid üles võtta, kuna siis saavad ju kõi meie fantaasiamaailmast osa. Ei tea.
Kuuendaks. Hiljuti nägin ühte naist metroos nutmas. Tal oli küll selg sirge ja istus väga enesekindlalt. Aga silmad olid pisarais ja nutetud. Ma tundsin ennast kohutavalt (õnneks olin veidi eemal). Kas minna ja pakkuda kallistust... Kõik inimesed ümberringi vältisid seda. Keegi ei jaganud pilku, pööranud tähelepanu. Tema ainult nuttis seal, selg sirge. Kohutav.
Samas, vahel ikka sattub ka inimestega paari sõna vahetama, naeratama... Aga jah, nüüd ju veel saabumas sügis. Läheb vaid hullemaks.
Hiljuti on hakanud mulle silma, kui privaatne koht on tegelikult metroo. Just selles osas, mis tegevusi metroos tehakse. Miks nii tundub?
Esiteks, sageli näen naisi ennast meikimas. Minu jaoks väga hämmastav tegevus ühistranspordis. Samas. Kui on kiire minek, siis on see ju täpselt see koht, kus saab korraks rahulikult maja istuda ja peeglisse vaadata ning oma olemus enne järmisse kohta minekut üles vunkida. Ei raputa ka eriti nagu bussis.
Teiseks. Inimesed on nii endasse süübinud. Raske on tabada metroos teiste inimeste pilkusid. Kui ma ise uudistavalt ringi vaatan, siis sageli pole mitte kedagi mulle otsa vaatamas, kuigi istekohad on pea täis. Kui sattubki korra pilk ristuma, siis pööratakse kiiresti ära. Tegelikult pööran minagi.
Kolmandaks. Mobiilizombid. Süvenetakse oma telefonidesse. Chatitakse. Suheldakse kellegagi, kes eemal. Vahel juhutb ka, et räägitakse telefoniga. Väga personaalseid jutte pole siiski sattunud väga tihti kuulama. Aga tööalaseid arvete klaarimisi olen tegelikutl kuulnud küll. Vähemalt nii tundub. mulle ikka tundub, et telefoniga rääkimine on pivaatne tegevus. Tahad ju, et su mõtteid kuuleks see üks inimene teiselpool, aga kui peab kuulama kogu vagunitäis rahvast.
Neljandaks. Klappidega muusika kuulajad. Nemad on eriti kuidagi omas mullis.
Viiendaks. Mina ja lapsed. Meil käib ikka pidev vatramine. Vaesed inimesed. Sageli on neist kahju, et kõrvad ei saa puhata. Räägime muinasjutte ja viskame nalja. Samas olen ma palju mõelnud, et meid eraldab siiski teistest mingi keeleline distants. Kuigi olen muidugi väga teadlik, et paljud soomlased saavad eesti keelest aru. Vägagi paljud. Siiski, räägime igasugu lobajuttu. Ehk Eesti ühistranspordis oleks veidi piinlikum kõiki neid teemasid üles võtta, kuna siis saavad ju kõi meie fantaasiamaailmast osa. Ei tea.
Kuuendaks. Hiljuti nägin ühte naist metroos nutmas. Tal oli küll selg sirge ja istus väga enesekindlalt. Aga silmad olid pisarais ja nutetud. Ma tundsin ennast kohutavalt (õnneks olin veidi eemal). Kas minna ja pakkuda kallistust... Kõik inimesed ümberringi vältisid seda. Keegi ei jaganud pilku, pööranud tähelepanu. Tema ainult nuttis seal, selg sirge. Kohutav.
Samas, vahel ikka sattub ka inimestega paari sõna vahetama, naeratama... Aga jah, nüüd ju veel saabumas sügis. Läheb vaid hullemaks.
No comments:
Post a Comment