Ma ei sõida enam autoga. Ei suuda.
Eks see läheb mööda ning loodetavasti juba mõne päeva pärast suudan jälle nii kõrvalistmel olla kui ka juhtida. Aga praegu ei suuda.
Ma igatsen teid! Pidime ju suvel üle pika aja jälle Tartus kokku saama. Grillima, chillima, saunatama, tsehhi õlut jooma, meste tehtud pizzat sööma, lapsed omavahel mängima saatma...
Oi neid toredaid saunaõhtuid Tartus, kus te alati kohal olite! Need jäävad mulle!
Mõtlen, et miks ma ei helistanud viimati. Kurk oli haige ja siis aku tühjenes telefonis... Ohjah, rohkem ei saagi teile midagi öelda.
Nii tohutult hoolivad ja hoolsad, nii muhedad, nii rahulikud, nii enesekindlad, huvitavad, targad.... Miks?
Nüüd pean minema Tartusse argiasju ajama. Ei taha minna! Oleks tahtnud minna sinna, et teiega mõnusalt aega veeta. Aga nüüd peab minema. Asju ajama.
Ja vaatama väikese lapse jalanõusid esikus, mida nende omanik ei panegi enam kunagi jalga... ;(
Tahaksin helistada ja nalja visata ja arutada maailma asjade üle. Aga ei saa.
Ma igatsen teid!
Nüüd kallistan Ennu ja saadan tervitusi teil! Olge hoitud seal! Ja see laps kes siia jäi, temale saadan oma mõtteid, et ta ei tunneks üksindust!
No comments:
Post a Comment