Jätetunturi

Enne kui hakkan kirjutama meie mõnusast elust, tuleb lahti rääkida see väike shokk, mille osaliseks me saime umbes nädal aega enne Kvarnbäckenisse kolimist. Ja see on lihtsalt nii kummaline, et me seda varem mitte kuskilt ei kuulnud, sest see on ju tegelikult nii suuuur asi. No vist ikka enda tegemata töö - oleks pidanud rohkem piirkonna tausta uurima, sest vihjeid me selle kohta tegelikutl saime küll, kui järgi mõelda. Jajah, sest isegi google kaudu tuleb üsna kiirelt see info, kui meie tänava nimi sisse toksida või siis lihtsalt "Myllypuro dump"... Nojah. 

Aga loo juurde... Meie tänava lõpus, umbes 50m kaugusel meie kodust, asus vanasti prügila. Prügila rajati siia pärast Teist maailmasõda ja tegelikult suleti juba 60ndatel. Ennem prügilat oli siin kivimurd - seega väga hea ja mõnus auk, kuhu kõiksugu kraami visata. Kraami oli siis igasugust - nii olmejäätmeid ümberkaudsetest linnaosadest kui ka tehase jääkmeid, sest kes siis sel ajal ohtlike jäätmete sorteerimisega tegeles. Tehased aga katsetasid igasugu "huvitavate" ainetega pärast sõda. Läheda oli ka sõjaväeosa ja eks sealgi toimus igasugu keemiakatseid ja ülejääke. 

Leidsin inglise keelsest Wiki-st viite, et prügila kohta on tehtud etnograafilist uurimust. Prügilad ju ikka vinged kohad lähikonna poisikestele. Päris originaalartiklit kätte ei saanud, aga samas wikis oli lähedaid näiteid, kuidas prügilast võis leida eksootilisi puuvilju, mis arvatavasti sõduritele toodud. Teine näide oli mingist imelisest sõjaväele mõeldud lögast, mis põles, aga ei kõrvetanud (näiteks kui naha peale panna ja põlema süüdata) ja mida pügilast mägimatkade jaoks toodi - hea kerge aine, mida suusamatkale kaasa vedada, et suuski määrida ja kohvi keeta. 

Nojah, aga prügila oli ikkagi juba 50ndatel üks paras keskonnakatastroof. Ümerkaudsed puud kuivasid ja muud lekked. 60ndate alguses prügila suleti, kuna see sai täis ja oli vaja juurde maad, et siinset elurajooni laiendada. Prügila kaeti liivaga ning majad ehitati peale. 

90ndate lõpus (30 aastat hiljem!) aga avastati, et maa on ikka mürkidest must ja tänaseks avaldatud ka mitmeid teadusartikleid, et prügila peal elanud inimeste tõenäosus haigestuda astmasse ja vähki on suurem kui muu populatisooni hulgas.  Ohjah. 

Nojah, aga nende avastuste tulemina sai alguse Helsingi linnale meeletuid summasid maksma läinud projekt. Helsingi linnale kuulunud majades elanud inimesed majutati ümber üks umbes 100 korteriga eraomandis olnud maja osteti välja (veel 2000ndate lõpus maksis linna elanikele kompensatsiooni juurde). Üle kümne maja lammutati maha. Maapinda hakati "ümber töötlema" ja tänaseks on sinna kerkinud kõrge küngas - jätetunturi - ning tulevikus saab seal olema park, mida järkjärgult rajatakse. 

Nii, et siis nädal enne lugesime sellist tervitusteksti oma uue kodu kohta: "MYLLYPURO CASE - One of the most serious environmental accidents ever in Finland." See küll veidi vana jutt, aga päris hästi kirjas, et  mis toimus. 

Positiivne noot on siin muidugi see, et me teame, mis jama siin on, kus elame. Tänapäeva uued elurajoonid siselinnades on reeglina ikka mingi vana jama peale ehitatud ja kuna see siin on vist Helsingi linna suurim häbiplekk, kui mitte öelda kogu Soome, siis ma olen kindel, et uuendustööd on tehtud põhjalikult ja korralikult. Teiseks veel see, et meil on siin nüüd lähedal ilusa vaatega kelgumägi (tuleks vaid lund!). Ja kolmandaks, me ei kavatse siia ju niikuinii väga pikaks ajaks jääda - tuleb lippu kõrgel hoida ja maie kolimistraditsiooni jätkata! Klaver tahab näha rohkem higi ja uusi eluasemeid!