Lapsed mängisid vannis arsti. Jagasid antisepikut. Kipitamisvaba. On kriimude aeg.
Lasteaed algas sel nädalal jälle. Finkal on uus tõukeratas. Enn ikka tuhiseb oma jooksurattal, uus kiiver peas. Ja mina kriiskan ja pahandan, et keegi liiga kaugele ette ära ei sõidaks - vähemalt nurga taha ei tohi peituda. Tänu minu kriiskamisele, see ongi kõige toredam tegevus. Vahel. Tihti. Kaasliiklejate pilke väldin, et ei jõuaks minuni need hinnangud halvasti kasvatatud emast, kes avalikus kohas käituda ei oska.
Õnneks keegi ütlema ei tule. Kui metroos lapsi turnimast keelasin, siis tõin põhjenduseks, et tädi vaatab kõrval pahase näoga. Aga tädi sai aru ja hakkas parandama, et ta hoopis muureliku näoga vaatas, kui Enn oma jalga väänas ja suure häälega nuttu kriiskas. Hmm, soomlased saavad liigagi hästi eesti keelest aru.
Selline meditatiivne aeg mul. On.
Ise sõidan ka jalgrattaga. Tuul on alati vastu. Vahel puhub tagant ka, koos vihmaga.
M on kaugtööl ning mina tiirutan kodu ja lasteaia vahet. Praegu tundub see küll mõttetu, et meil lasteaed nii kaugel on. Pool päeva läheb kodus käimise peale ja muud tegemised edenevad visalt. Estat ju raamatukokku ei vii. ja kodus on ju alati ka muud teha kui asjalikku ja teepeale jäävad ju poed ja muud huvitavad kohad, kust 'peab' läbi lippama. Aga ka see aeg läheb mööda. Ükskord ma suudan ka olulisetesse asjadesse süveneda. Kunagi. Tulevikus. Ehk.
Nädalavahetusel läheb Finka M-iga Amsterdami. Ta ootab seda juba pikisilmi. Eile ostsime talle seljakoti. Nüüd on vaja pakkida. Tore!
Meie Ennu ja Estaga aga liigume Tallinnasse. Peaks isale ka teatama, et külla tuleme.
No comments:
Post a Comment