Täna juhtus midagi ootamatult lahedat. Ma ei mäleta, millal viimati juhtus midagi sellist spontaanset, et polnud kaua aega varem kokku lepitud. Nojah, päris 'nüüd ja täna ja kohe' see ka polnud, sest päev varem olime siiski sellest võimalusest rääkinud ja 'jah' sõnad öelnud. Aga siiski, hämmastavalt spontaanne mu jaoks (ja mitte liiga, et poleks jõudnud kodus veidi korda luua).
Nimelt. Lastel käis mängukaaslane külas. Üks tore Ava. Lasteaiast.
See on selline tüdruk, kellega koos tihti pärast lasteaiapäeva parki sattume. Lapsed juba minu kohale saabudes teatavad, et täna läheme Avaga parki. Ja lähemegi. Või siis kui meil on vaja otse koju tulla, siis Ava saadab meid metroojaama ning poeb ka lifti. Ükskord (see oli esmaspäeval), kui ta siis jälle lifti puges ja ta isa kõrval palus, et ta välja astuks, et nad saaksid oma koju minna, siis ma pakkusin, et aga mis oleks, kui tuleksitegi ühel õhtupoolikul meiega kaasa. Isale see mõte meeldis ja minu üllatuseks polnud tal ka ülde mitte vahet, mis päeval tulla. Ma aga öelgu ja nad on kohal.
Järgmine päev (jälle pargis) rääkisime siis pikemalt, et tulgu kolmapäeval (homme). Jah-jah! Isa pakkus isegi välja, et ma võtan Ava ja ta tuleb pärast järgi... hmmmm.
Täna hommikul teatas Enn esimese asjana - Ava tuleb külla! Lapsed olid väga elevil.
Selgus muidugi, et olin isa valesti mõistnud ehk tema mulle valesti öelnud. Neil vist kolmapäeval nii, et ema tuleb Avale järgi ja ju ta siis lihtsalt ilma mind sellest valgustamata arvas, et ema toob Ava meile ja tema saab hiljem järgi tulla. Ihii. Igatahes, kui lasteaeda jõudsime, siis oli Ava veel seal ja rõõmus kaasa tulema. Ema tuli, kes ütles mulle vaid, et jajah, mainiti jah, et täna küllakutse, muidugi tuleme!
Teel selgus, et nad olid arvasnud, et me elame hoopis nende kodu-piirkonnas, mitte kuskil kaugel teispool linna. Õnneks see neid ei heidutanud. Ja nii meile külalised tulidki.
Lapsed olid täitsa sillas. Kõiki asju pidi näitama ja kõiki mänge mängima.
Finkal küll ilmneb ka külla saabuvate lastega alati mingi hetk, see mõte, et 'ei tohi, minu oma!' Huvitav, et Ennul seda kunagi pole olnud... Samas oskab Finka, reeglipäraselt, kõik külla saabuvad täiskasvanud enda turnipuudeks või vähemalt müramiskaaslaseks teha (ma olen alati nii segaduses, et miks keegi enda eest ei seisa!).
Niisiis müraski Finka emaga ning Aval ja Ennul olid oma mängud. Mina tegin Finka lemmiktoitu - risotto alla milanese. Ava sai vist esimest korda elus safranit maitsta. Nojah, võrreldes Finka meeletu kausitäiega, talle see nii hästi alla ei läinud.. aga vähemalt.
Mul oli nii tore. Täielik eufooria, kui sellele mõtlen. Tullaksegi lihtsalt niimoodi külla! Nii hea! Põhjamaade stereotüübid hävinege!
No comments:
Post a Comment