Ma peaks oma fotoka ikka jälle taskusse pistma/kasutusse võtma. Koguaeg ununeb. Nii ununes ka pühapäeval, kui oleks saanud teha suurepäraseid kaadreid sellest, kuidas Athena järsku suureks on sirgunud.
Ma siis kirjeldan ja teen fotod järgmisel korral. Eeldades ju, et ta (Athena) vahepeal ometi väiksemaks ei jää.
Aga.
Meie maja juures on mitu köitega laste "turnimisvõrku". Mõned lihtsamad, mõned raskemad. Üks, mis meie sõnavaras on alati olnud "suurte laste ronimisvõrk" on lahe ikosaeeder. Tõesti vahva ronimiskoht (küll ma panen pildi ka).
Ja siis käisime lastega seal mänguplatsil müttamas. Mängisin Ennuga jalgpalli, kui Athena oli järsku kuskil kõrgustes selle ikosaeedri sees. Oh! Ehmatasin! Aga tegelikult oli ta lihtsalt välja mõtlenud nipi, kuidas oma ikkagi suhteliselt lühikese kehaga seal ronida saab. Ja tõesti üliosav!
Ta oli ise nii õnnelik! Ma muidugi pelgasin, et ta ei saa alla ja nii, aga ta sai alla ka ja siis uuesti üles. Nojah, Enn tahtis muud teha ja ära joosta ja seekord pidin Athenal paluma ära tulla, kuigi ta oli ise nii vaimustuses, et tahtis muutkui ronida, aga ma ei tahtnud lasta tal seal päris üksi olla. Kuigi tean, et ta on ettevaaatlik ja osav, siiski ei taha päris mitmel olulisel põhjusel, et ta alla kukuks. Lubasin, et läheme õhtul uuesti.
Läksime.
Ja ta ronis ja turnis ja rippus. Mul oli vahepeal süda kurgus, aga suutsin ikka rõõmsaks ja entusiastlikuks jääda. Nii äge, et talle meeldib turnida! Mike oleks kindlasti 10 südamerabandust saanud seda nähes :), sest issina on ta ikka täitsa kontrollifriik. Aga ma tahtsin lasta tal mõnuleda. Ja ta tõepoolest ronis ja mõnules ja see oli nii vahva.
Küll panen pilte ka. Kunagi. Kas keegi teab, kuhu ma oma fotoka olen sokutanud?
See fotoka unustamise asi on mul ainus põhjus, miks (korraliku kaameraga) nutitelefoni ostmisele mõelda! Telefon reeglina ju ikka käepärast! Ja nende kvaliteet juba sageli parem kui tavakaameratel.
ReplyDeleteMuidu poleks küll praegu vajadust. Kuigi varsti võib küll nö rongist maha jääda - nendes telefonides ikka täiesti teine maailm ja võimalused!
Aga Athena ronimisrõõm on väga vahva! Julget südant teile :-)
Birks
Ohjaa, seda tsikki saab võrgust alla vaid shokolaadikoogiga meelitades :S.
ReplyDeleteAga tead, kõiki neid mobiilizombisid metroos jälgides ma küll ei igatse seda nutikat Ma olen niigi netisõltlane ja loeks aga uudiseid ja muid mõttetuid foorumeid, fb-st rääkimata. Ei tea, mis selle nutitelefonig veel saaks...
Ma julgen uskuda, et mina ei satu sõltuvusse :-) Ei viitsiks. Arvutiga pole ka ju probleeme. Pigem köidab asjalik pool. Kuigi et nutikast, äppidest ja ma ei tea millest kõigest veel aru saama hakata, peab korraks kindlasti üsna tugevalt sisse süvenema, õnneks mu ümber on teismelisi, kes mind kindlasti kiirelt ja otse juhendaks :-)
DeleteJaa, ma usun ka, et sul seda probleemi ei tekki. Ma lihtsalt ennast ei usalda :). õnneks lasevad mingid kiired asjad, mida tõepoolest saaks nutikas teha, ka õhtuni oodata ja ikka toimib see võimalus "helista sõbrale", kes istub kontoris arvuti taga :).
DeleteNo õigupoolest poleks ju aegagi sellega niisama netis surfata, aga kardan, et mul kaoksid sinna need vähesed hetked, mil saan praegu iseenda seltskonda nautida...
Metroos on ikka vahel väga nukker vaadata, kuidas inimesed on kadunud mingisse oma mulli. No ma olen ka ehk, kui enda mõtetes olen ja tühjusesse vaatan, ega see nutitelefoni vaade on tegelikult nii valdav ja kurb. Ma tahaks olla ikka võimalikult palju "kohal". Eriti kärudega emad, kes muutkui telefoni vaatavad ja laps siis uurib maailma ise... Mulle meeldib see, et me oma juttude, luuletuste, laulude (ja vahel ka kriiskamisega) teisi metroosõitjaid häirime :)
Üldpildi osas olen ma sinuga muidugi täiesti nõus :-) Suur suur osa on kui neelatud oma telefonisse-võrku. Üks tähtis asi on vist suhtlusvõrgustikud, e-kirjad jne otseühenduses telefonist eemale hoida - et iga uus (ja pidev) teade ei annaks endast märku ning kutsuks vaatama, st kogu aeg midagi uut vaatama ja sellega seoses midagi üle vaatama jne jne.
ReplyDelete