Hambad

Käisime täna lastega esimest korda hambaarstil. 

Tegelikult tahetakse siin juba aasta vanust last hambaid kontrollimas näha. Ja siis 3-aastast ja siis 5-aastast... Aga Athenaga polnudki kunagi käinud ja Ennuga ka mitte. 

Arstitädi oli tore. 

Athena tahtis muutkui suud lahti hoida, kui me alles muust rääkisime. Kodus ta lubas, et teeb arsti juures hundi häält, aga seda ta siiski ei teinud. Ei teagi, miks. Suurest põnevusest unustas ära...

Lõpuks sai ta ka lahedal sinisel toolil istuda, mis pikali asendisse liikus. Päikseprillid sai ka ette. Ennule hiljem veidi väiksemad prillid. Ja arst vaatas lambikesega hambad üle. 

Enn nii hea suu lahti hoidja polnud, aga sai ikka ka kenasti hakkama. Toolilt sai hiljem ju liugu alla lasta. Ning kleepekaid anti ka. 

Õnneks mõlemal hambad kui purikad. Ennul veel tagumised neli piimahammast puudu. Aga seda teadsin isegi. 

Soovitati lastele (ja ka endale) pärast igat söögikorda ksülitoli kommi (tabletti) anda. Nojah, meil vist ikka käiku ei lähe, kuna mulle tundub kuidagi mõttetu jura ja niikuinii unustaksin kohe esimesel päeval ära nagu mul D-vitamiini andmisega pidevalt toimub (ei toimu!). Athenale tundus see siiski tuttav nipp - ehk lasteaias jagatakse neid "komme". Peab uurima.

Hambaarstilkäiku värviküllastab ka asjaolu, et Mike on eilsest saati hambavaluga hädas. Neljapäeval sai õnneks aja ja hakatakse juurekanalit ravima. Mjah, küll on ikka hea, et ise väga selgelt ei mäleta, mis hambavalu tähendas. Kõrvalt vaadates tundub kohutav. 

Ise peaksin laskma oma rariteet nõuka-aegse "hõbeplommi" ära vahetada, kuna see loksub. Kohe kahju loobuda ja seetõttu pole veel arstile aega ka kirja saanud. Enne peaks fotograafi juurde minema ja paar suurt naeratust pildile saama :).