Olen täna lastega kodus.
Ennu oli eile nohune. Ja õhtul kurtis kõrvavalu. Oli näost ka ära. Palavikku õnneks mitte.
Magama sättimise eel uurisin, et mida kõrvapõletiku puhul tuleks teha. Loodsin, et peame hommikuni ikka vastu ja siis saab hommikul arstile helistada ja minna kontrolli ning antibiotse saama. Lugesin, et sooja mitte panna, aga viinakompress aitab. Paningi talle kõrva taha viinaga immutatud (tegelikult küll rummiga, viina meil polnud) vatitupsu ja rätiku ümber pea. Ning nohu ravisin ka. Ninasprei, hanerasv ja eukalüptiga. Magama jäämine oli ikka suht vaevaline. Ärkas iga poole tunni tagant, et veidi hädaldada. Aga nii poole kaheteist ajal jäi ikka sügavalt hommikuni kestvasse unne.
Hommikul oli ta täitsa kõbus. Uurisin, et kas kõrv valutab - jah. Helsitasin arstile ja saime kella 10 aja. Lasteaiast vaba päev, loomulikult.
Käisime arstil. Arst uuris lambiga kõrva ja küsis, et kas tal on kõrva toru pandud (nagu vahel lastele pannakse, kui kõrvaprobleemid). Ei, tal pole kunagi mingeid kõrvajamasid olnud. Ehehee...
Arst läks tõi need pikad näpitsad nagu eelmisel nädalal Ennule kivi välja võtmiseks ninna pandi ning võttis ta kõrvast välja ühe väikese plastmassist torukese, millega lapsed lasteaias kaelakeesid meisterdavad. Kõrvapõletikust polnud, teadagi, kippugi.
Jah. Ma itsitasin, kergendusest aga ka järjekordsest lollusest. Oleks ju võinud nädal varasemale kogemusele põhinedes sellega arvestada :)
Seepeale läksime lastega metroosse ning sõitsime linna. Külastasime Kiasmat esimest korda siin elamise jooksul. Kohvikut ka. Oi täitsa tore päev.
No comments:
Post a Comment