Päkapikuhommikud

Meil käivad päkapikud.

Alsutasid 1.detsembrist. No tegelikult käisid juba eelmisel pühapäeval, kui olime Papil külas. Siis oli ju juba esimene advent. Aga 1. detsembrist, eilsest, hakkavad regulaarselt käima. 

Pühapäeval tõid üllatusmuna. Eile shokolaadikalendrid. Täna kuke ja konna liivavormid. Homme...

Mõtlesin sel aastal, kas ikka oleks vaja igapäevaselt. Ehk teeks ainult pühapäeviti. Et siis vähem träna ja vähem kommi. 

Aga, ei. Ikka iga päev peavad käima. Miks iga päev? Sest need paar päeva, mil nad käinud on, pole mul mingit probleemi olnud lapsi hommikul voodist välja saada. Nende pimedate hommikutega on hommikud üks paras jagelemine. Ärka-ärka! Kõdi. Trall. Teki ära peitmine... Oh. Aga kui on suss akna peal, siis on lapsed pärast esimest silmapilgutust, krapsti, püsti ja juba toimetamas. 

Oi, kui hea...

Aitäh, kallid päkapikud! Minu hommikud on nüüd kohe hoopis rahulikumad. Ja lasteaeda oleme ka need par päeva, üle pika aja, muretult õigeks ajaks jõudnud. Oh, kui hea.

EDIT (04.12): Muidugi on mul tekkinud emana hoopis uus perspektiiv päkapikkude-müsteeriumile, kui mul kunagi varem on olnud. See seos päkapikkude ja emade vahel on ikka täiesti müstiline. Piigates emana päkapikkude mõttemaailma ja olemusse - see avardab maailma ja uinasjutumaailm on ju nii hämmastav. Tänu päkapikkude jäetud kirjale koristavad (ja Finka juhib hoogsalt tiimi) oma tuba... Hämmastav. Päkapikkudel on palju mõjuvõimu. Seda peab oskama vaid õrnalt ja õiglaselt kasutada...