Uisutamas

Käisime nädalavahetusel lastega uisutamas. Mis viga minna, kui vaid vaja uisud kaasa võtta ja 100m mäest alla jalutada. 

Kusjuures, ma ise ei uisutanud ki tegelikult. Jääruumi oli vähe, kuna suuremat platsi alles kasteti ning väiksema platsi peal mängiti hokit. Olime siis mingi jääribakese peal seal kahe vahel. Aga. 

Nii äge. Finka oli julge kukkuja, kuigi tal oli iseseisva edasi liikumisega ikka probleeme, kuigi üritas ja ise püsti ka ei saanud. 

Enn jällegi hämmastas mind oma tahtejõu ja ka osavusega. Eelmisel aastal korra jääle saades keeldus ta edaspidi isegi uiskude pole vaatamast - kohutavalt kartis seda libedal jääl olemise tunnet. Aga nüüd proovis ja sai järjest julgemaks. Lõpuks hoidis mul vaid ühest käest kinni ja sai päris hästi ka (veidi) edasi liikumisega hakkama.

Lahe. Lapsed ise veensidki mind, et tuleb ikka minna. 

Ma ise seekord veel jääle ei saanud. Aga tundub, et ees on mõned jahedad ilmad ning plaanin nüüd ikka ise ka minna. Ilma lasteta. Muidu uisutada ei saa.