Veetsin täna Ennuga paar tundi õues mütates. Ma ei mäletagi, millal viimati temaga nii kaua kahekesi aega veetsin :S. Aga nüüd oleme M-iga otsustanud ikka nädalavahetusel seda üks-ühele aega rohkem tekitada. M käis ise samal ajal Finkaga poes. Eelmistel nädalavahetustel olen mina Finkaga uisutamas käinud, aga Ennuga polegi veel niimoodi olla saanud. Ja see oli seda nii väärt!
Ta on ikka nii erakordselt tore inimene!
Ja ta räägib nii palju. Tavaliselt on Finka see, kellel suu pidevalt vahutab ja eks Ennu jutuvada jääb siis tema varju. Aga mingi hetk ma isegi mõtlesin, et pea hakkab sellest vatramisest huugama - tahaks veidi vaikust.
Müttasime tükk aega lumehunniku otsas. Poiss muutkui orgunnis, et kes võib kust kui kiiresti üles ronida. Et emme peab ootama oma järjekorda ja siis ootama seal ja seal, kui tema ronib/alla liugu laseb jne. Ta on ikka päris osav turnija ka. Kui minagi esimest korda hunniku otsa sain, siis teatas ta uhkelt: "Tubli emme!"
Aga, miski on Ennu juures veel õige äge. Tema ümber eksisteerib meeletult vahva nähtamatu maailm! Eks ma olen varem ka tema autodes sõitnud ja temaga nähtamatut jalgpalli mänginud, aga seal on veel nii palju rohkemat!
- Lumehunnik sai mingil hetkel robotiks. Nina, silmad, käed, sõrmed.
- Siis oli Ennul kuskilt võtta ämbritäis vett ja ta kallas selle hunnikust alla.
- Seejärel olid tal ka uisud võtta. Ühed tõmbas endale jalga ning ka minule aitas ühe paari jalga. Ise ma uiske jalga panna ei tohtinud, pidin ootama tema abi. Aga need uisud läksid pidevalt katki ja oli vaja jälle vahetada. Õnneks oli tal uute uiskude varu päris suur, nii et suurest vahetamisest hoolimata saime päris pikalt tiirutada.
- Siis sõitsime kodu poole "viiu-viiu" autodega. Need on tuletõrjeautod, kiirabiautod, politseiautod, olenevalt vajadusest. Autol tuleb ikka ilusti uks lahti teha, sisse istuda, turvavöö peale panna ja siis saab alles minna. Mina olen reeglina tagaistmel, aga täna oli mul isegi päris oma auto. Selle ma küll vahepeal parkisin valesti, aga Ennu siis sõidutas selle jälle minu juurde, tulles ilusti oma autost välja, minu auto uksest sisse, sõitis minuni, et auto üle anda uksest väljudes, läks oma auto juurde tagasi, et jälle auto uksest sisse minna jne.
- Teerajal oli üks pulk. Sellest sai vihmavarju. Vihma ju ometi sadas sellel lumivalgel talvepäeval palju-palju, seega tuli pulka peakohal hoida ja laulda: "Rain-rain go away, come again another day..."
- Siis muutus see pulk õngeridvaks. Sõin oma kõhu värsket kala täis. Enn ise ka sai õige mitu kala.
- Siis muutus see kepp mammi jalutuskepiks. Mina olin mammi ja tulin poisile (Ennule ) külla. Kingituseks tõin paadi ja shokolaadi tõin ka külakostiks. Need olid ilusti paberisse pakitud ja neid sai lahti pakkida. Shokolaadi sõi poiss kõik ise ära.
- Seejärel oli Enn ise mammi ja küpsetas maitsvaid pannkooke. Need olid tõesti maitsvad. Jooksime piki teerada ja otsisime pannkooke, mis me kordamööda ära sõime. Siis oli ka pannkook issile, aga Enn mängiski, et tema on issi ja sõi selle ära.
- Siis aga juhtus nii, et mina muutusin väikeseks titaks. Ennu aga oli issi, kes koos titaga jalutas. Kuna tita kõndida ei oska, siis vedas issi titat veidi süles. Pärast tõstis tita autosse turvahälli ja pani turvavöö ilusti kinni. Siis viis tita lasteaeda. Aga kuna tita lasteaias nuttis, siis tuli issi kohe kiiresti jälle titale järgi ja viis teda autoga edasi.
- Lõpuks sõitsin lihtsalt Ennu autos mäest üles. Pidevalt pidin meeles pidama, et olen autos ja mööda minna ei tohi. No kuidas saakski?
- Kõige viimaseks paarisajaks meetriks oli Enn hoopis ise tita, keda emme süles vedas. Päris enne koju jõudmist tegime ka võidujooksu. Enn võitis, kuna hakkas enne "start" käskluse kõlamist juba jooksma. Oioi.
Reaalsusest on lõbus läbi vaadata!
Siin aga üks pilt meie eelmise nädalavahetuse lumetunnelitest, mille sahk küll tänaseks on juba mäest alla lükanud:
No comments:
Post a Comment