Ma võtan kätte raamatu ja loen. Mu süles ja kõrval on lapsed lihtsalt kõverad naerust. See naer on nii lõbus ja helge ja selge ja rõkkav. Paras naeruteraapia kõigile, kes pärast tööpäeva lõppu metrooga sõidavad. Mitte, et teised ka julgeks südamest kaasa naerda, mõni ei julge ehk muiatagi, aga seekord ma tõest ei häbene oma häälekaid lapsi.
See lugu. See lihtsalt voolab paberilt õhku. Nii lihtne on lugeda. Ilmekas, rütmikas ja suupärane on lugu juba iseeneses. Tuleb sealt lehtede vahelt välja ja lõbustab meid oma helguses.
Krõll! Krõll! Krõll!
Õhtul enne uinumist. Kes ei tunneks ühte Onu Ööbikut, kes kogu ma palga eest jäätist ostab? Või siis ka end hommikuti väsitab kahe jala ühte püksisäärde toppimisega. Kuidas ta küll jaksab hiljem mütsi selga ja palitu pähe panna ning tänaval oma roosa rattaga kakskümmend kuus korda edasi-tagasi sõita?
On veel "Vana vahva lasteaed" (L. Tungal), millest tean vist iga kolmandat luuletust peast. Sellest ajast kui ise väike.. Seda peab kindalsti kaasa laenama, kui järgmine kord isa juurde lähen.
Luuletused ruulivad! Ja lapsemeelsed maailmad - hurraaa!
No comments:
Post a Comment