Lugesin selle Leelo Tungla luulekogu esmest korda elus otsast lõpuni läbi. See on vist üldse esimene luulekogu, mille ma olen otsast lõpuni läbi lugenud. Ja ma olen tegelikult sõnatu. Sõnatu ja hämmeldunud ja veidi pahane ja tegelikult ka kurb.
See on kohutav raamat! Nojah, kõik need head luuletused on seal ka sees. Need, mida enda lapsepõlvest mäletan. Ja paar head leidsin veel, mida ei mäletanud. Aga üldpilt...
See oli nagu mingi psühhoanalüüs. Saan paremini aru endast ja ka kogu Eesti ühiskonnast. Miks on nii palju katkiseid inimesi. Lapsed jäetakse pidevalt üksinda koju. Nende kallal pragatakse ja ollakse karmid. Ainuke viis, kidas vanema tähelepanu köita, on teha pättust. Jah, vahel harva paistab ka killuke helgust ja headust... Aga üldiselt, masendus, üksindus, müüri ehitamine enda ümber - seda nii luuletustes, mis lapsevanema kui ka lapse seisukohast kirjutatud.
Riimid on ju head, aga mõtted on liigagi tabavad. Ajastu peeglid.
Ohjah.
Olen hämmingus.
Loe mõnd Ellen Niidu luulekogu ka niimoodi. Meie vahvad kosmonaudid oleme. Magame vaikselt, paneme riidesse ise, teeme kähku nii kui kästi ja jätame suured rahule. Ega lapse elu pole meelakkumine. Ja lapsed on nagu rosinad, ainult muist on ai-ai-ai.
ReplyDeleteEga lapse seisukohalt ei saa vist ükski lapsevanem luuletada tegelikult. Lasteluule on ennekõike ikka lapsevanemaluule. (v.a Ilmar Trull, ma arvan et tema on ikka veel kümneaastane)
Jah, olen nõus. Samas, osad luuletused ju ikka kõnetasid väiksena ka... kuigi vist teise nurga alt. See on umbes sama nagu vaadata praegu "Pingviinipoeg Lolot".
Delete