Viisakus

Ma olen ebaviisakas inimene. No päris nii ei saa ka öelda, aga siiski. Viimasel ajal kuidagi mõtlen sellele palju ja ka märkan. Eks seepärast märkan, et tahaks ju, et lapsed käituksid ilusti ja viisakalt. Viisakus tekitab hea eesetunde ja olemise. Viisakus on see, kui märkad teist inimest, paned tähele teda ja tema olemist. Mulle meeldib väga, kui mind märgatakse. Aga tunnen, et sageli ei oska ise teisi märgata. 

Mul on nii palju õppida. 

Näiteks kohtasin Amsterdamis ühel meie õhtusöögil väga viisakat inimest. See oli M-i "poolõe" uus mees. Ikka oli väike saabumine ja kogunemine enne õhtusööki, kui toit veel pliidil podises. Ma pigem hoidsin (ja vist hoian tavapäraselt) sellises olukorras tagaplaanile, jälgin (ülemeelikuid) lapsi ja nende vajadusi. Pigem tunnen, et ma pole kõige olulisem inimene seltskonnas, kus sugulased-sõbrad koos. "Tere" ikka ütlesin saabujatele. Aga tema lihtsalt tuli ja hakkas minuga juttu rääkima. Niisama. Tühjast-tähjast. Nii tore! Kohe tekkis nii hea tunne. Tema olekust õhkas häid kombeid ja viisakust. 

No ja eks kõige suuremaks viisakuse etaloniks on minu jaoks M. Ma arvan, et tal pole õrna aimugi, mis tähendab piinlik vaikus. Seltskondlikus olukorras tema ümber neid lihtsalt ei tekki. Jälle näide Amsterdamist - ka M-i isa on selline, kellele seltskonnas teiste lõbustamine/naerutamine on elementaarne tegevus. 

M-iga on eilsest päevast lihtne näide - meile kolis uus naaber. Vist üks üksik onu. Ma olen teda ka paar korda näinud asju vedamas ja kui olen lastega välja läinud, siis olen moka otsast teretanud. Aga M on juba ta kätt surunud ja teab nime. Mul oli ju ka mitu-mitu võimalust teda tervitada ja ennast esitleda, aga ma ei teinud seda. Hmm. Ma lihtsalt ei oska seda. Viisakust. Sellises olukorras.  

Ja siis veel komplimentide tegemine. Et keegi näeb hea välja või on uus soeng. ma ei tule selle pealegi. Ja kui keegi mulle ülteb, siis pigem kohmetun ja pomisen "jahjah"... ning hiljem mõtlen, et kuhu küll see "aitäh" mul ära kadus ja miks ei tulnud selle peale, et vastu ka midagi ilusat öelda. 

Lisaks veel see tänamine meeldivalt veedetud aja eest ja lõbusate hetkede eest. Ma tunnen end nii kohmakana. Kuidas see siis ikka õigupoolest käib?

Senine kogemus ütleb, et viisakuse saab selgeks, kui seda harjutada. Seda igapäev ise näha ja järgi proovida. Kuna pole ühtegi lubadust selleks alanud aastaks andnud, siis oleks vist aeg. Saaguse viisakaks õppimise aastaks :)! Ärge siis ära hirmuge, kui näete mind seda siin-seal katsetamas.

Sest nii-nii tore on näha ja kuuda, kuidas lapsed tänan-palun ütlevad ja oskavad olla viisakad ja märgta teisi. Selle nimel tasub ise pingutada - näitlikud teod on parim õppevahend ning M-i võtan enda õpetajaks (kuigi talle seda vist mainima ei pea, muidu hakkab veel arutult poosetama :))