Mul võtab ikka aega, et Mike-i äraolekul mingit rutiini hoida ja tabada. Kõik on nii sassis ja segane, eriti ma ise. Samas ma ei mäletagi, millal ta viimati nii pikalt ära oli: 11 päeva... ehk polegi olnud. Tööreisideks on reeglina nädalast piisanud. Vist.. Ega ma ei mäleta.
No, igtahes, võtab mul endal alati palju võhma see harjumine, et mina pean nüüd olema see ainuke kapten siin laeval. Lisaks laste aeda ja ära toomisele (no see tavapärane) on siis ka suuremate kohustustena mul kaelas õhtune söögitegu (Mike, tule ruttu tagasi!) ja Esta eest hoolitsemine..
Viimane tähendab seda, et ma ei saa rahulikult linna raamatukokku jääda, kui lapsed aias vaid pean tagasi koju ruttama. Estat söötma, jalutama, mängima ja niisama seltsi pakkuma päevasel ajal. No ses osas on koer ikka märksa lihtsam, et ma tõepoolest saan ka palju arvuti taga istuda, lugeda, kirjutada ja muid oma asju teha. Erinevalt koos lastega olemisest. Siis arvutit välja ei võta. Athena on eriti selline, kes peab kõiki teisi alati oma mängu kaasama ja teiste tegevuste vastu huvi tundma. Tema juuresolekul eriti midagi sellist ei tee, kus ta osaline olla ei saa. Aga noh, see Esta juurde koju tööle tulek ei ole ka teab mis rõõm mu jaoks. Kodus on ju mugavad diivanid ja külmkapp ning tolmurullid nurgas, mis sosistavad: "Kuidas sa saad asjalik olla, kui sa pole meid eelnevalt kokku tõmmanud".
Ja siis veel see, et kui issi on ära ja üldse valiseb veidi stressirohke õhkkond, siis ega lapsed terved ei püsi. Isegi raske. Eile olime kodused, sest Enn köhis öösel oma kopsud välja. Eelmisel nädalal ka kaks päeva. Aga samas on see Enn päeval niisugune rüblik nagu poleks haigusest mingit lugu. Seetõttu ja ka seetõttu, et täna öösel jäid kopsud tal enam-vähem alles, läksid nad täna siiski aeda.
Eelmise nädala lõpuks oli mul ka tunne, et olen diivani vahele ära voolanud. No üldse polnud ju aega ise enda eest hoolitseda, joosta, kõndidagi pikemalt. Tavaliselt mul kombeks kõndima (või jooksma!) minna kui lapsed magama jäävad. Aga magavaid lapsi päris üksi koju ei jäta. Tunniks kindlasti mitte (10 min olen siiski jätnud, et Estaga tiir ära teha). Kui Mammi nädalavahetusel siin oli, siis sain jälle oma õhtustele jalutuskäikudele hoo sisse. Nii mõnus! Aga jah, nüüd jälle argipäev...
Samas meenus mulle esmaspäeval, et suve alguses katsetasin ju rattaga linna lasteaeda sõitmist ja see polnud üldse hull. Esmaspäeva pärastlõunal asusin jälle teele. Oi, kui mõnus! See on ju võimalus, kuidas ka ennast liikvel hoida, kui Mike on ära - valida metroo asemel jalgratas. Trenn, millele makstakse veel 2EUR peale (metroosõidu raha). "Mul kõrvus vihiseb tuul..."
Jah, miks ma siis juba eelmisel nädalal seda ei teinud? Rattasõitu! Nojah, aga siis oli mul käsil üks järjekordne Mankelli kriminaalromaan, mis teiste tema raamatutega (2 olen veel lugenud, nüüd kokku kolm) võrreldes ei läinud kordagi igavaks ning koguaeg oli hirmus ja põnev. Seda siis lugesin metroosõitude ajal ja tänaval üksinda käies ja igal võimalikul hetkel va õhtul üksi üleval olles, sest siis oli liiga hirmus. "Villospår", soovitan soojalt! Ja nii ma siis diivani vahele ära voolasin.
Rattaga on mõnus! 50min ja kohal! Ja pärast jälle teises suunas. Kui vaid lapsed terved püsivad ning lasteaeda saavad. Ning ikka olen veel avastamas otsekaid. Ning ikka veel pole päris selged need mäest alla vuramise kohad, mis lõppevad järsu käänaku ning selle taha jääva veel järsema tõusuga. Hmm, üllatusi jagub.
Siin siis minu kodukontor (ise olen diivani vahele ära sulanud):
Aga homme õhtul jõuab ta juba tagasi! Hurraaa!
No comments:
Post a Comment