Piirid...

Mike sõitis pühapäeval teadmata ajaks Brüsselisse ja Amsterdami ning mina olen siin siis kahe lapsega üksikema, koerast rääkimata. 

Lasteaia rutiin poleks ju hullu midagi, aga nagu kiuste jäime kõik haigeks ning pikendasime nädalavahetust veel kahe tööpäeva jagu. Köha, nohu, Ennul ka üks õhtune palavik ja minul meeletu kaelavalu. Eks peab kuidagi selle stressi välja elama ja haige olek ju parim viis. Athena arvas veel lisaks, et parim viis oma stressi välja elada minu piiride katsetamisega. Uh. Küll on lastel ikka tore vaadata, kui emme neile kometit teeb (st endast välja läheb).

Lõunauni. Enn peaks seda ikka igapäevaselt magama, eriti haigena. Minul pole juba ammu õnnestunud teda korrlikult voodis magama saada, kui üldse kunagi. Iga kord võtab vähemalt tunnikese, et ta magama jääks. Ma ei mõista neid lasteaia kommentaare, et Enn on nende parim magaja. Aga noh, arvestame siis selle ajaga ja tegelikult oli ju endal ka vaja pärastlõnal veidi puhata - ise olin ju ka tõbine. Aga mida teha tütrekesega, kes lihtsalt istub voodis ja kiljub? Või kui ongi veidi ega vait, siis hakkab (just sel hetkel, kui tundub, et Enn jääb magama) hüüdma: "Emme! Emme!" Brrrr! 

Poes. Pidime minema, kuna kapid toidukraamist suht tühjad, eriti värskest kraamist, milleta ma ise eriti läbi ei saa. Aga mida teha kahe rõõmust valjusti(!!!) kilkava lapsega, kes lihtsalt jooksevad suures poes lettide vahel ringi ei tea mis suunas ja kellele otsa ja ootavad, et ma neile järgi jooksma hakkaksin. Ja muidugi kurjustma. Ja nii edasi.  Uh!

Piknik. Tegime vahelduseks rõdul piknikku. Ja küll on vaja siis proovida taldrikut rõdu vahelt justkui alla visata ja vaadata-kuulata, kuidas ma pahandan ja "ei tohi"-tan. Või hakata kätega joogivee kannus solberdma. Pean tunnistama, et sel korral läksin siiski veidi rohkem ise üle piiri ja kallasin Athenale selle kannutäie vett krae vahele. Uh. Ja mis te arvate, kuidas kommenteeris Athena seda, kui hiljem rahunenuna hakkasin temaga sellest rääkima ja vabandust paluma. Athena ütles: "Aga see oli ju lõbus!". Uh, neid lapsi!

Väärikus ja autoriteet - ma loodan, et mul ikka kuidagi õnnestub neid hoida ja arendada, kuigi vahel tundub see nii meeletult raske. Uh.

Aga siin pildil naudib mu võrukael meie terrassi ja alles hiljuti üles seatud kiike. Terve suve võtsin selle üles panemiseks hoogu, lõpuks sai ka tehtud.