Ükspäev hiljuti oli ajalehes HBL artikkel semikooloni-kujulisest tatoveeringust, mida inimesed teevad, et võidelda depressiooni ja suitsiidimõtete vastu. Selline rahvaliikumine. Huvitav.
Hakasin mõtlema sellele, kuivõrd popid on tatoveeringud soomlaste hulgas. Eks neid eksponeeritakse ka, aga eriti nüüd suviste ilmadega on selline tunne, et pigem on haruldus näha tatoveerimata meest või naist.
Minu jaoks on tatoveeringud pigem vastuvõetamatud. Mind häirivad need, tegelikult. Mulle meeldib kunst, aga mulle meeldib selline kunst, mida saab seina pealt ära võtta ja teise kohta paigutada, kui tuju tuleb. Seetõttu on kuidagi veidi õõvastav see oma kehale püsivate piltide joonistamine. Jajah, eks neid saab ju ka eemaldada, aga kogu see valu ja piin... uh. See on justkui iseenda armistamine, oma keha "rikkumine" ja austuse puudumine.
Ükskord nägin dokumentaalsaadet, kuidas naine lasi pärast rinnavähioperatsiooni endale uued nibud tatoveerida ning teine operatsioonihaavale mingi lill-ornamendi teha. See oli tegelikult ilus. Et sul on see arm ju niikuinii kogu eluks, miks siis mitte seda kuidagi kaunistada, ilustada, enda jaoks paremaks muuta.
Vaadates siin tänaval ringi, siis ikkagi jääb mulje kõikidest nendest tatoveeringukandjatest, et nad on kuidagi lõngused, pigem mitte nii eriti hästi elus hakkama saavad inimesed. Tatoveeringud vist pigem panevadki mind mõtlema, et inimene tekitab enda kehale "arme", kuna ta ei ole päriselt iseendaga rahul. Nojah, kes meist siis tegelikult on päriselt iseendaga rahul ja rõõmsameelne koguaeg. Ikka on elus raskemaid perioode.
Aga see, tatoveeringuga suitsiidi ja depressiooni vastu... See kuidagi veelgi kinnitab mu arvamust, et tatoveeringute peale justkui tulevadki need inimesed, kel on depressioon või muud vaimsed probleemid. Lisaks veel see suur põhjamaine "depressiooni-kultuur" ja enesetappude suur arv ja ongi mu teooriat toetavaid argumente veelgi rohkem, miks neid tatoveeringuid siin niipalju ringi liigub. Eks need haavad ja armid me kehal räägivad tegelikult paljudki seda, mida oleme elus läbi elanud. Ma ei kujuta ette tatoveeringuga inimest, kes ennast üdini armastab ja on alati armastanud. Hmmm, kas ma oskan sellist inimest üldse ette kujutada :)?
Samas, kui üks semikoolon su käel aitab üle saada enesetapumõtetest või valust, et keegi lähedane on selle läbi surnud, siis on see ju tegelikult tore! Kui aitab...
Mul on kaks tätoveeringut ja mehel ka, üht noorusea ebaõnnestunud varianti käis ta laseriga eemaldamas, kuid sai hoopis armi. Mina tahtsin alguses vaid ühte, sellisesse kihta, mis välja ei paista (kukal). Paar aastat hiljem tahtsin ikka ise ka seda ilu näha ning sai veel üks juurde tehtud. Ja noh..kuramuse ilus on :D.
ReplyDeleteEks mõnele lihtsalt meeldib ja teisele ei. Olen ka suur Kat Von D austaja (LA Ink).
Ma olen vist paar kord näinud seda saadet Kat-ist, aga seal kuidagi kumas mu jaoks ka läbi need personaalsed (depressiivsed) teemad.
DeleteSamas, nägin ühel mehel siin ühte küll kahjuks suht koledat Bamse tatoveeringut (Rootsi kuulus lastejutt maailma tugevaimast karust). No ja selles on pigem irooniat ja nalja (ehk lapsepõlvenostalgiat) kui muserdust.
Nojah.
Võibolla sattusid kehvade osade otsa lihtsalt..üldiselt seal pigem inspireerivad lood ja üliäge nahakunst.
ReplyDeleteMa ei usu, et kehvade. Eks kunst oli seal ilus küll. Ja inspireerivad - ma arvan, et me vaatame lihtsalt erinevate silmadega - sina näed inspireerivaid lugusid ja mina näen inimeste isiklikke probleeme ja muresid, mida siis tatoodega välja elatakse.
DeleteEks ma lihtsalt kõrvalseisjana mõtisklen, et miks seda tehakse. Kunagi teismelisena mulle meeldisid ka, aga siis kandsin ka alati käe ümber sadu punk-võrusid, sõrmuseid ja muid ehteid. Nüüd on hea, kui kõrvarõngad kõrva sattuvad. Lihtsalt, et mul on tunne, et mu enda maitsemeel on elu jooksul nii palju muutunud, et kundlasti hakkaks mingi jääv tatoo mind mingi hekt häirima, ükskõik kui ilus see kunagi tundus.