Käisin laste ja mu isaga korraks Tartus. Seal oli vaja kuu ajaga kasvanud rohi aiast maha võtta ja muudki toimetada. Hea, et isa abiks oli, muidu poleks jaksanud selle metsaga seal aias võidelda. Hämmastav ikka, kuidas muru vohada võib.
Ja isaga oli ka tore. Mul on alati hea meel, kui lapsed saavad oma vanaisaga koos olla ja papi on tõesti tore vanaisa. Missiis, et ta ei kuule, ikka saab hakkama. Ja Athena on ka paras korrutaja, nii et hädapärased asjad saab ikka niimitu korda üle korrutatud, et papi ka ikka aru saab.
Aga. Ma olen vist juba käega löönud sellele, et suudaks Tartus ka sõpradega kokku saada. Üle ühe korraga ikka ei jaksa (ühte siiski nägin ka - lehvitan ;)!) ja alati on seal niipalju muud toimetada ja aega alati liiga vähe. No isegi suvel oli vähe, kui suvitasime seal ju ometi pikalt. Minu suhtlemis-võimed on viimaste aastatega ikka meeletult kahanenud. Ei jaksa lihtsalt enam. Pealiskaudselt ei taha. Sügavutti minekuks jälle pole mahti ja jaksu. Andke siis mulle andeks. Ma loodan, et tulevikus on mul jälle rohkem seda jaksu ja teiegi veel olemas. Erinevalt mõnest, keda enam ei ole või varsti ei ole...
Päikest!
Kaido Kama töi välja enda tänSes Eesti ekspressi loos termini muruniidutalud. Jah, on inimestel ikka kiire. Muhu saare tunnuslause on "saar, kus aeg puhkab". Siin väikesaarel samuti aeg ei kihuta, vaid muundub ühest olekust teise
ReplyDeleteJah, imetlen sind, Taavi, et seal niimoodi suudad ajaga koos oleleda. Aga eks ei tasu süüdistada mingit abstraktset aega, ikka ise kujundame ju selle.
ReplyDelete