Nädalavahetusel sadas vihma. Ja ikka nii, et vaatad, päike paistab, ja vaatad sekund hiljem, et hoopis vihma sajab. Laupäev möödus nii. Ikka õues käisime ja märjaks saime ka.
Pühapäevalgi. Kodused. Päiksele sai siiski jalgratastel järgi sõidetud. Tegime vahvleid (aitäh, Reet, küpsetaja eest!).
Ja pärastlõunal käisime oma kalli järve ääres müttamas. Athena tahtis ujuma. Aga ujumas käis hoopis Esta.
Randa koertega ei lubata. Ja õnneks sadas püssnuge, kui rannaäärde jõudsime. samuti oli mul, õnneks, kotis üks üllatus kõigile, milel abil neid autosse meelitada - üllatus kutsub ikka kõik lapsed ka kõige meeldivamast ja suuremast poriloigust ja lausvihmast autosse. Kes siis üllatust ei tahaks? olgu see kasvõi lihtsalt üks kreemiga küpsis. Igaühele üks. Välja arvatud koer.
Enne sadu sai veidi kala püütud. Mulle tehti uhhaad. Aga kalamehe kõrval veeääres istus ka üks kassipoeg, kes sai õnge otsast kohe värsket kala.
Saage tuttavaks (vasakult): kass, õngeritv ja kalamees
Kui metsast ära hakkasime tulema oli jutuks, et helistame kodus issile. Athena teatas, et issile peab kindlasti rääkima, et sõime metsas pohli. Aeneas seletas ka midagi pardist ja Athena arvas, et issile tuleb ka öelda: "Daddy, we saw some ducks on the lake!"
Porgandipiknik ja part. Pardile porgandit ei pakkunud, kuna emme keelas vett reostada.
No comments:
Post a Comment