Ära küsi

Ära küsi inimese käest:

-kust oled sa pärit?

-Kus on su juured?

kui sa ei ole valmis ära kuulama kogu tema elulugu. Kui sa/te ei kavatse istuda siin nüüd nädala või paar ja arutada iga detaili ta elust. 

Ära küsi neid küsimusi. Eriti ära küsi neid enda jaoks võõrastelt. Kellega pole klappi ja aeg, et minna süvitsi. Ära parem küsi. 

Nendele küsimustele pole ühesõnalisi vastuseid. 

Olen Eestist. No mida see ütleb? Mitte midagi. Ehk ütleb seda, et oskan eesti keelt. Aga siis küsigi: kas oskad?

See ei tähenda, et mul on hümni sõnad peas. Et mulle meeldivad rabad ja laukad. Et ma tunnen küünarnukitunnet iga eestlasega, kellega kohtun - väike riik ju. Et ma tean, mis on skype. Et mulle meeldib Arvo Pärdi muuskia. Et ma söön hea meelega kama. 

Ei tähenda hoopiski mitte.

Mu ema oli ameeriklane. Jällegi. No mida see ütleb? Ehk ta inglise keel ei ole briti aktsendiga. Aga miks mitte olla? 

See ei tähenda, et mulle meeldib süüa palju rämpstoitu. Et ma ei tunne maakaarti, rääkimata et oskaks vahet teha erinevate Ida-Euroopa riikide vahel. Et olen loll ja kergeusklik. Et ma olen pealiskaudne ega suuda süüvida detailidesse.

Ei tähenda see seda ega muud, mida võik eeldada. 

Ära küsi neid, sest ma tean, et sa küsid neid vaid selleks, et panna see (võõras) inimene paika. Panna ta paika mingis omas kitsarinnalises stereotüüpide süsteemis. Oma väiksesse maailmpilti. Oma eelduste keerisesse. 

Nendel küsimustel pole mõtet. Inimene pole rahvus, inimene pole päritolu. Inimene on unikaalne. Oma tõekspidamiste ja lähtekohtadega. Inimese arengut ja kasvamist on mõjutanud kõik muu maailm, mitte ainult kohalik rahvakultuur. On raamatud. On internet. On lennukid ja muud rändamisviisid. On teadmised.. On emotsioonid ja on inspiratsiooniallikad, mis küündivad lõpmatusse. 

Seepärat. Ära parem küsi. Lühike vastus on vaid soe õhk, mis vastaja suust tuleb, ei enamat.