Juba kolmandat nädalat järjest vedasin oma pudinad pärast lasteaiapäeva trenni.
Alguse sai see kõik sellest, et tahtsin lapsed panna muusikatundi. Finka sai koha, kuis Ennu vanusegrupid olid juba esimesel registreerimispäeval täis regatud. No Finkaga siis käisime (mina ja enn olime ka kaasas) esimeses muusikatunnis. Nojah, see oli vahva, kuida Finkale ei meeldinud üldse see, et ta ei saanud soome keelest aru, laulud olid soomekeelsed ning teistele juba tuttavad ning kui juhendaja vahepeal Finkale inglise keeles ütles, mis järgmiseks või mis tuleks teha, siis ta ei taibanud üldse, et järsku räägiti temaga. Ennule küll meeldis see tund ning muusikariistadega mängimine oli tegelikult tore, mulle ka meeldis. Ehk oleks aja pikku see keele-teema haihtunud, kuid siiski mõtlesime, et ei ole seda vaja.. no et Finka end kuidagi kõrvalejäetuna tunneks või nii... Ja nii ei hakanudki seal käima.
Aga ikka tahtsin mingit tegevust, muusikat või kunsti või trenni. Midagi lasteaiale lisaks. Ja siis leidsin siitsamast meie kodulähedasest kultuurikeskusest (Stoa) ühe vahva trenni: trenn lapsevanemale ja lapsele (3-5-aastastele). Ja see kõik rootsi keeles. Oi kui tore! Sain ka rohelise tule, et tulla kahe lapsega ning mitte osata superhästi keelt. Siiamaani olen hästi hakkama saanud. Pallid, rõngad, hüppamine, loomade jäljendamine jne, see on arusaadav igas keeles. Eriti, kui asja juurde käib ju alati ka kehakeel, mitte ainult verbaalne seletamine.
Igatahes, trenn on supertore. Lisaks meile kolmele käib küll veel ainult kolm paari ema-laps ja treener. Aga väike grupp on vahva grupp!
Lapsed on ka pöördes. Joosta ja trikke teha ja palli visata ja veel joosta ja joosta ja joosta. Joosta on vahva! 45minutit kaob iga kord linnutiivul ning täna vähemalt saime kõik kolmekesi oma ilusad punnpõsed õhetama.
No comments:
Post a Comment