Autosõidunädal

Sel nädalal on saanud iga päev sõita autoga vähemalt 2h. Jeebus-jeebus! Ja nii see läheb veel edasi ja edasi... 

Enn jäi haigeks ja Mike on ära ja Finka tahab lasteaeda.

Nii ma teda siis autoga olengi viinud. Iga päev. Umbes pool tundi sinna ja tagasi. Kaks korda. Sest Ennu ju üksi koju ei jäta (kui vana last võib juba üksi koju jätta nii tunnikeseks või nii? Kaugel see aeg veel minust on...) ja metrooga teda väntsutada ei taha. 

Nii me siis sõidame. Ja avastame uusi otsekaid ja mitte niiväga otsekaid. Ja ummikuid ja vähem ummikuid. Ja üllatavalt palju mägesid ja laskumisi, kus ma harutan siduripedaali õiget liigutamist. Vahel ei tule välja. 

Aga nüüd saab veel veidi Tallinnas ja Tartus sõidetud. Palju sõidetud. Oi, kui palju. 

Õnneks avastasime ühe muusikaplaadi, mille kuulamist ka Finka talub (reeglina ta hakakb kohe pasundama, kui autoraadiost miskit tuleb). Üks vana, aga mõnus plaat Adriano Celentano lauludega. Iga kord, kui üks laul hakkab lõppema, kostub tagaistmelt: "Veel, veel, veel!" Itaalia veri lööb välja :). No aga see keel ju nii meloodiline, eriti kui lauldud (veidi käriseva) meeshääle poolt. Paneb südame sulama. Eriti tore on ajatu laul: La Situazione Non E'Bono. :D.

Siiski, muusikast hoolimata ma järgmisel nädalal autosse ei istu. Ei, ei, ei!