Lugemispäevik

Pikkadel valgetel suveõhtutel oli hea üle pika aja raamatuid lugeda. Ei mäletagi enam, millal nii mitu raamatut järjest lõpuni lugesin. Teen väikese ülevaate, siis on hea meenutada ja meelde tuletada, et lugemine on mõnus. 

Kurban Said, "Ali and Nino"

Armastuslugu Kaukaasiast, Esimese Maailmasõja taustal. Tõeliselt südamlik lugu. Armas. Lõpp ikka kurb nagu üks armastuslugu olema peab. Aga päris pisaraid valama ei ajanud, sest oli samas helge ja sisukas. Tekkitas mul kange kihu minna reisima. Viia ellu oma kunagine plaan külastada Teherani, Bakud, Tblisit. Pole seal kandis ju pea üldse käinud. Ainult korraks Armeenias ja ehk võib ka Istanbuli sinna hulka arvata. Istanbul on mu üks lemmiklinnasid ja kindlasti meeldiksid ka need veelgi pärsialikumad kandid. No vot siis. Raske on lugeda raamatut, mis tekitab sellise reisi-igatsuse. Seetõttu ma vaatan ka väga harva atlaseid või google.mapse (kuigi Mike neid mulle kogu aeg nina alla topib ja jätab). Aga kunagi ma veel reisin! Kindlasti!

Henning Mankell, "Mördare Utan Ansikte" (Ilma näota mõrvar)

Hakkasin seda lugema, kui olin üksi lastega Tartus. Viga! Algus on nii kaasahaarav, aga tohutult hirmus, et pidin kiirelt laste kaissu pugema, et veidi rahu saada. Öösel vetsu minek oli ennastületav kogemus :). Rootsi klassikaline kriminaalromaan, peaosaliseks Kurt Wallander. Hajakülas tapetakse julmalt üks vanapaar ja kuulus dektektiiv hakkab asja uurima. Daam mainib ennem suremist, et mõrvar oli välismaalane. Ja sellest vallandub meedias kära, ning asüülitaotlejate turvakodus pannakse miskit põlema ja õige pea lastekas veel pargis maha üks somaallane. Viimase mõrvari tabab Wallander kiiresti - selge rassism. Aga vanapaari osas selgub vaid, et härra elas kaksikelu, oli tegelikutl väga rikas ning oli paar päeva varem pangast suure summa raha välja võtnud. 

See raamat muutus lugeded kuidagi igavamaks ja igavamaks. Lõpuks lihtslat venitasin lõpuni. Kummaline, kuna algus oli tõeliselt mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud. Ja lõpplaendus haavas mind ka. Nimelt osutusid julmadeks mõrvariteks kaks asüüli taotlevat Tsehhi suli, kes läksidki vanamehe raha otsima. Niisugune tüüpiline 80ndate lõpu (raamat ongi sellest ajast) stereotüüp Ida-Euroopa kohta. Uh. Samas on Wallander väga löödud, kui ta boss nimetab surnud somaallast neegriks. No vot siis. 

Samas oli raamat kirjutatud mõnusas lihtsas rootsi keeles nii, et mul polnud keeruline teksti mõista. Omadussõnad osutusid kõige keerulisemateks, et aru saada konteksti varjunditest. Hea meel, et lugesin. Keeleõppeseisukohalt on Mankell mulle jõukohane. Kuna meil on kodus riiulitäis tema krimkasid, siis kindlasti võtan järgmise raamatu ka ette 

Tove Jansson, "Hilja novembris"

Seda lugesin eesti keeles. Võtsin Tallinnast Kadri riiulilt. Muidugi olen kunagi varem lugenud. Nii mõnus raamat. Annab inspiratsiooni elamiseks. Võib lugeda veel ja veel. Järgmisena loen seda rootsi keeles.

Henning Mankell, " Italienska Skor" (Itaalia kingad)
Kadri riiulilt leidsin veel ühe Mankelli raamatu. Juba kaanel oli kirjas soovitus, et parim raamat, mida lugeda sügisel. Tundsin, et pärast muumitrollide novembriloo lugemist võiks ju ka selle ette võtta. Tasus ära see mõte - tõesti oli mõnus lugemine. Järjekordselt väga haarav algus raamatul nagu ka sel eelmisel Mankelli lool. Raamat koosnes neljast eri osast, teist osa lugedes tundus mulle jällegi, et kisub igavaks ja oleks võinud esimese osaga piirduda, kuid edasi lugedes sai jutt jälle hoo ja sisukuse tagasi. Lõpu suhtes ma ei suuda otsustada, kas oli piisav. Kuidagi järsk.
See polnud kriminaalromaan. Raamat räägib vananemisest ja üksindusest. Soovitus kaanel on täitsa õige - tasub lugeda sügiseses kaamoses. Kuna viimasel ajal mul ongi paras sügise tunne, siis sobis seda lugeda väga hästi. Kuidagi palju pani mõtlema oma lähima ja kaugema suguseltsi peale. Sellele ka, kuidas mul viimasel ajal pole kuidagi jaksu inimestega, sõpradega kontakti luua ja hoida. Ühest küljest põen seda, aga samas teisest küljest pean tõdema, et nii on päris mõnus - tegeleda iseenda mõtete ja enda lähiümbrusega (perega). Ah, mis siin ikka filosofeerida :).

Niimoodi siis tõestasin endale raamatulugemise-juulikuuga, et lugeda on mõnus ja seda tasub teha. Pealegi, lapsi lasteaeda viies sain juba päris julgelt ka kasvatajatega rootsi keelt purssida. See on ka tore!