Eile käisin lastega metsas. Sibbo maastikukaitsealal. Seekord liginesime sellele idast (tavaliselt käime lääne poolt, Kuusijärvi ääres).
Võtsin ämbrid ja korvi kaasa. Tahtsin mustikaid.
Metsas oli ilus ja põnev. Palju radasid. Seened hakkasid puude alt mulle lehvitama ja siis ei saanud enam neist niisama mööda kõndida. Sain tublisti pilvikuid, riisikaid, veidi puravikke ja isegi (alguses vaatasin, et kukeseen, aga ei olnud) narmikuid.
Mustikaid saime ka. Järsku jõudsime sellisesse kohta, kus lausa mustas mustikatest. Korjasime. Kes kõhtu, kes ämbrisse. Nii mõnus on ikka kuulata laste mõminat, kui nad puhmast ise marju võtavad. Nagu väikesed karupojad.
Mina muutkui korjasin, ei suutndud küürutamist jätta. Lapsed vahepeal turnisid kaljudel, mängisid samblal, katsetasid, kui kaugele nad minust julgevad minna, istusid ja nosisid võileibu.
Kui mul juba ämbrid hakkasid täis saama, siis saabus meie juurde üks armas helesinine liblikas. Lendas käelt käele ning lakkus oma londiga me mustikasi (ja juustuvõleivaseid) käsi. Lapsed olid vaimustuses. Ma olin vaimustuses. Pole kunagi nii julget liblikat näinud. Teda sai ikka päris lähedalt uurida. Tema karvaseid jalgu ja lahedat rulluvat lonti ja peeneid tundlaid. Olime Finkaga just paar päeva varem arutanud, et milline on liblikate nägu. Nüüd saime selgust.
Hakkasime metsast välja sättima ja ta oli veel pikalt Ennu käe peal. Kui jõudsime ühte seenerohkesse kohta ja ma hakaksin seeni samblast taga ajama ning lapsed liblika korra unustasid, siis ta oli ka läinud.
Finka oli päris lohutamatu. Ta oli miskipärast kindla mõtte pähe võtnud, et ta tahab seda liblikat lasteaiakaaslastele näidata (lasteaed algab 2 nädala pärast) ja oli arvanud isegi, et kui liblikas meie kodus peaks ära surema, siis tema keha jääb ju ikka alles ja saab siis seda lasteaeda viia. Aga ei. Ei liblikat ega ta keha enam. Paljas kurbus ja nutt.
Eks tuleb ikka ehtki nautida, kui saab koos olla. Alati on ju kurb leitud sõpradest lahkuda. Ja pealegi näitas liblikas meile hea seenekoha kätte. Pärst seda ta (vast) tagasi oma kodu poole suunduski. Aitäh kallis liblikas, et olid meile veidikeseks ajaks sõbra eest. Äratades meis hellust ja naudingut loodu ilust.
Aga täna tegin ma seenekastet. M ütles, et see on vist parim toit, mida ma olen kunagi teinud. Ihihiii (ta ütleb seda pea-aegu alati, kui ma talle julgen süüa teha, mida juhtub ehk paar korda aastas kui ma olen kohe päris-päris kindel, et retsept töötab ja sisaldab seda kõige olulisemat komponenti söögitegemisel - kirge).
No comments:
Post a Comment