Olen hakanud meie asju jälle kriitilise pilguga vaatama. Et mida vaja ja mida mitte.
Ainult vaatama. Kes see viitsib sorteerida ja koristada....
Oh.
Ja tegelikult on palju asju, mida pole vaja. Väga palju. Siin ja seal vedeleb... Paljud asjad on toredad, kui vaid oleks suurem maja. Võibolla saabki olema. Praegu ei ole. Näiteks need kaks suurt peeglit me magamistoas. Meeldivad mulle mõlemad. Väga. Neid veel ei raatsi ära sorteerida...
Samamoodi vaatan paljusid muid asju. Ehk ikka läheb vaja... Kuigi saan aru, et kui tükk aega ikka pole kasutaud, siis ehk pole ikka vaja. näiteks niiskuse tekitaja, mida vaid ühe hooaja kasutasin. Aga järsku läheb järgmises kohas vaja. Järsku. Järsku mitte...
Samas on ka neid asju, mida ikka kindlasti kunagi tahame kasutada. Grill. Siin poel seda lahti võtnud, sest minumeelest on tobe kellegi teise rõdu alla kärsatada. Kuigi mõni naaber seda teeb. Ja vehel on tõesti olud tore minna õhtul rasvatossusesse magamistuppa magama. Hmmm. Liiga lähedal need majad meil. Aga ehk järgmises kohas pole. Ehk.
Mänguasjadest olen juba kirjutanud. Aga nende ära viimiseni veel jõudnud pole. Ei ole. Ei ole jaksanud viimaseid otsuseid teha - mis jääb, mis läheb. Laste käest küsida pole mõtet. Üks hetk on nad valmis kõik asjad ära andma, järgmisel hetkel juba igatsevad kõike ja ka kõige vähemkasutatud lelu tundub maailma parim.
Paarist asjas ikka olen saanud juba lahti. Meie kahelapsekäru sai maha parseldatud. Jee! Selle üle on hea meel, sest see oli üks tore ja väärt asi, aga noh, pole enam kedagi sinna istuma panna. Eks ta kulunud oli, aga kui palju metroopileteid mul tänu sellele ostamata jäi ja kui palju laste tagant kiirustamist tegemata, kuna sain nad lihtsalt kärru potsatada. Nüüd kõndigu ise. Või sõitku ratastega. Nagu kevadel juba hästi toimis.
Nüüd ma aga põgenen kõigi nende asjade eest hoopis nädalaks kuni paariks minema. Lastega Eestisse ringi tuuritama. Vaatame, kui kaua me vastu peame ja keda ning mida näha jõuame.
No comments:
Post a Comment