Tahtsin alguses kirjutada pealkirjaks "koduteel", aga millegipärast tundus, et see pole päris õige. Kuigi tegelikult on küll. Koduteel.
Istume siin Stckhlm-Hlsnk praami kõrtsus. Õues on imeline päikeseloojang praegu. Ja jalgpalli näidatakse teises kõrtsis. Sinna me ei pääse, kuna ka kõik seisukohad on võetud. Aga internett aitab seisu jälgida. Niipalju kui seda internetti siin on. Annab oodata. Kes kannatab, see kaua elab. Soomlased kannatavad ju alati kui nad jalgpalli vaatavad. Kannatavad ja kannatavad (täpsustuseks, kannataja (soome k.) = toetaja/fänn (eesti k.)). Need kannatajad on siin, kahtlemata, üha valjusõnalisemaks saamas. Kuigi, tuleb mainida, et see laev tundub märksa keelemitmekesisem, kui mu tavapärane Tln-Hlsnk ots. Hetkelgi kõmab kõrvus soome, rootsi, inglise, prantsuse ja hiina keeled.. ehk veel midagi, kui tähelepanelikumalt kuulatada. Möllu on.
Aga reis. Reis oli. Oli iseeneses väga inforohke. Tihe graafik. Palju sõitmist. Palju muljeid. Palju mõtteid. Tulemus? Ei teagi, tulemust veel pole. Tegelikult on vist olukord veel segasem, kui enne reisi. Eks seda tuleb veel seedida. Kogu seda infot. Seedida ja seedida. Ning veel veidi seedida. Jah.
Homme jõuame koju. Jah, koju. Laste juurde. Esta juurde (vahepeal pidin koera mängima, et M liialt ei igatseks. Õnneks ta viis siis koera merre ujuma. Kuigi pulka ei visanud... pettumus).
No comments:
Post a Comment