...

Vanadus.

See ei ole väärikas.

Aga see on päris.

See on aeg täis kihte ja sõlmi minevikust

Kaugel igapäevaloogikast ja ei saagi olla nüüd ja praegu.

See on seebimull, mis lendleb kaootiliselt ajas tagasi ja lõhkeb vanadel tunnetel.

Et need siis uuesti läbi elada.

Iga kord natuke erinevalt. Uute värvide gammas.

Kogu minevik on toimunud justkui eile.

Samas, iga eile on erinev.

Kunagi ei tea, kuhu just tänane päev sind tagasi viib.

Juhtunud on ju palju.

Tundeid on palju, mida pole varem julgenud tunnistada.

Tundeid on palju, millest mitte kunagi pole julgenud rääkida.

Tol hetkel nende tunnistamine ja rääkimine poleks olnud väärikas.

Aga vanaduses võib.

Sest väärikus on kaotanud oma väärtuse.

Vanadus ei küsi, kas ta solvab kedagi.

Vanadusel on vaja oma vanad solvumised välja elada.

Oma hing  jääkainetest puhastada.

Kes suudab, jäägu appi juukseid hoidma,

Kes mitte, see mingu.