Uued sõbrad?

Septembrikuus, kõik uus... aga..

Mul pole viimase kolme aasta jooksul tekkinud mitte ütegi uut sõpra.

Mõned tutvused - tõepoolest.

Aga mitte ühtegi hingelähedast inimest, kelle tegemistest ja olemiset tõesti hooliks.

Kummaline.

Seepeale meenus üks vana emotsioon-reaktsioon...

Kunagi viis-kuus-seitse aastat tagasi nägin üle pika aja üht vana sõbrantsi. Ta oli juba mõned aastad varem kolinud Taani, abiellunud ja saanud lapsed. Selle aja peale hakkas vist just uuesti tööl käima  ja kõik muu. Uurisin siis huviga:

- Oi, kui äge, elad Taanis. Nii põnev! On siis palju uusi inimesi/sõpru tuttavaid? Taanlased ju nii lahedad!

Ja seepääle vastas mu sõbranna:

- Äää. No tegelikult ma ei tunne mitte kedagi. Tööl pole ka aega kellegagi suhelda ja pärast tööd lippan kiirelt koju. 

Mäletan, et olin ikka täitsa tummaks löödud. Tema, kelelga sai kunagi koos Kloostriaidas tublisti hõõgveini joodud, tantsimas käidud ja ei tea mis kõik veel korda saadetud... Kes oli alati nii  aval ja suhtles iga uue näoga vabalt. Mis mõttes?!

Aga nüüd ma mõistan teda vägagi. Võibolla olen isegi mitme kraadi võrra kangemaks lasknud minna sel eraklikkusel.. 

Mul ei ole mingit tahtmist kellessegi süüvida. Ei huvita!

Muidugi püüan olla viisakas lastevanemate suhtes mänguväljakul, lasteaias teised lapsevanemad, poes... Aga ma ei taha kellessegi süüvida. Kellegi elust huvituda! Ei ole jaksu selleks.. Hea, kui vanad sõbradki meeles püsivad, kui ikka püsivad.... :S.

Nojah, mööndusega võib ju öelda, et kaks uut sõpra olen ikka saanud, kelle elu igast hetkest tean praeguseni pea 100%. Lapsed-lapsed, mu kallid!

Ja. Võibolla just nüüd ja praegu hakkab see kõik jälle muutuma. Nemad käivad lasteaias ja loovad oma elu juba natuke ilma minuta. Ning mina.. tegutsen muuga, aga mitte veel uute tutvustega..