Vaatasin hiljuti nedi uhkeid Kino Teatri "Joome poole vähem" sotsiaalreklaame. Nagu Onu Alko ja Ülekuulamine.
Mõtlesin, et joomine on ikka tõesti üks karm sotsiaalne kohustus. Nii ka söömine. Vähe on ikka neid üritsi, kus ei jooda või ei sööda. Vähemalt mu peres mitte. Ei suuda meenutadagi. Ja kui ei taha juua, ei taha süüa - erineda julgemine oleneb väga seltskonnast, sotsiaalsetest suhetest ja enda enesekindlusest.
Mulle tegelikult ei maitse alkohol. Õigupoolest maitseb harva. Veidi punast veini, vahel üks õlu. Vahel on isegi mõttes üks klaas head konjakit (eriti nüüd, kui meil kapis üks 10aastane Ararat). Aga ma ei joo kunagi üksi. Ma ei tule selle pealegi. Ükskord jõin ühe õlle üksinda öhtul, Aga sel polnud üldse hea maitse. Alkohol ei maitse hea seltskonnata.
Samas. Ülikooli ajal olin eriti veendunud, aga tegelikult nüüd arvan sama, et inimesed, kes alkoholi ei joo, ei ole usaldusväärsed. Neis on midagi imelikku. Keegi ei ütle, et ma ei joo alkoholi lihtsalt niisama. Kas pole? Tervisehädad, rasedus, alkoholism. Nojah. Aga olen kohanud ka inimesi, kes lihtsalt jätavad vastiklt ülbe mulje, et "ma alkoholi ei joo". No ei saa ju usaldada!? Mis sa ülbitsed siin!
Alkoholil on ikkagi mingi vennastav mõju. Kes ei joo, on teises dimensioonis. Ei austa, nagu vene filmis :). Ma arvan, et alkoholi uim ikkagi avab inimeses mingi otsekohesuse, sisemise tule (no eriti Soomes, aga ka Eestis) ja tegelikult ei ole ju meeldiv siis olla kainete inimeste seltskonnas, kel puudub sarnane "mõistus". Eks ma vist sellepärast õppisingi keskkoolis selle joomise ära.
Kui vahepeal Tartus kuu aega kaine olin (kihlvedu), siis oli ikka väga raske õhtuti teistega sammu pidada. Lõbus oli, aga ma lihtsalt kustusin ära. Hommikuni küll ei jaksanud. Eufooria jäi saavutamata. Samuti ei sobi ma kaineks autojuhiks. Olgu, kui üritus kestab südaööni. Aga peod ei kesta ju südaööni. Kui kesköötund kukub, siis olgu ma kaine kui tahes, ma olen võimeline vaid esimese põõsani sõitma. Ärge riskige eluga!
Ja söömine. Kah sotsiaalne kohustus. Eks söögil ole veidi teine eesmärk kui alkoholil ja seda tarbitakse ikka igapäevaselt. Aga külalistele tuleb ikka ALATI pakkuda. Ikka tuleb ju, kuidas muidu! Kui keegi külla tuleb, siis on ju suisa piinlik mitte midagi pakkuda. Või ise on imelik külla minna, kui külakosti kaasa ei vii. Athena Ja Enn mängivad tihti, et tulevad külla ja ikka alati on külakosti kaasas. Ja Mike on muidugi eriline vaaritaja meil. Külla kutsume ikka õhtusöögiks ja siis valmivad imelised road. Mmmm. Need on tõesti head!
Ma tegelikult tunnen ise, et võiks vabalt ilma õhtusöökideta elada. Mul on nälg pigem lõuna ajal ja pärastlõunal ning õhtuks on see justkui läinud (sest kui on nälg, siis tuleb ikka süüa). Aga Mike võtab me õhtusööke nii tõsiselt (olgu siis külalisi või mitte), et lihtsalt ei jää muud üle, kui süüa. Nii hea! Ja võimatu on öelda, et ma täna ei söö (kuigi on juhtunud). Kuidas siis nii? Ei saa ju loobuda nendest passion-intohimo-kirge täis roogadest. Mmmm.
Ja nii ka igasugustel sotsiaalsetel koosviibimistel. Kokka ei saa ju solvata. Söök ühendab.
Nojah. Joome ja sööme. Enn on suur klaaside kokku löömise fänn. Piimaklaasid muutkui kõlisevad. Nii need kombed liiguvad edasi põlvest põlve. Ega see niisama lihtsalt ei käi, et joome (või sööme) poole vähem. Aga reklaamid kõnetavad küll.
Ja kuidas siis mitte süüa, kui sulle mõnusalt toitu suhu pannakse:
No comments:
Post a Comment