Juba tükimat aega märkan, kuidas sellesse võrku olen sattunud.
Aeneas muutkui üllatab igasuguste asjadega, mis ta oskab. Oma fantaasiaga. Jutuga. Toimetamistega.
Kuidas ta küll selle peale tuli? Kes talle seda õpetas? Need on minu põhiküsimused.
No tõepoolest.
Mul ei ole ju tema jaoks üldse aega. Võrreldes Athenaga.
Athena on suure tähelepanuvajadusega. Ikka on tema see, kes tahab minuga mängida. Et keegi muinasjutte räägiks. Et keegi ta kingitusi lahti teeks. Et sed ja teist.
Ja Athena saab seda alati. Vist. Palju rohkem, kui Enn.
Aeneas juba teab. Toimetab omaette. Teeb pättuseid ilma emmet kaasamata. Saab ise hakkama.
Ja mul on selline tunne. Et ta justkui libiseb käest. Et ma ei hooma teda. Kes ta on? Mis talle meeldib? Ta lihtsalt muutkui toimetab ja teeb ja õpib uusi asju ja.. Oih. Jälle!
Mike-i sõber Thomas käis külas. Rääkis, neil sama. Just keele arengu osas. Nooremale pole keegi saanud raamatust pilte ja sõnu seletada. Vanem laps samas vanuses rääkis palju rohkem.
Athena rääkis kaheselt küll palju. Ennul on pigem keeled sassis. Ta räägib küll, päris palju. Aga mind kutsub: "Emme, kom!" Kui juua/süüa juurde tahab, siis on ka rootsi keel platsis: "Mer mat!" Parandad teda alati ja räägin eesti keeles üle. Eks vist ongi segane. Palju keeli, segane süsteem.
Aga tunnen, et pean. Tähelepanelikum olema. Kas jõuan? Kas jaksan? Eks näis.
Ja näe, siin vaatab poiss isetehtud arvutist multikaid:
Mulle alati tundub, et need teised lapsed kasvavad ikka nii, nagu ette nähtud, kannatavad need esimesed hoopis. Mmm?
ReplyDeleteMa ei tea, kas keegi kannatab. Esimesega on koik asjad esimesed, iga uus oskus ja lasteaed ja kool... Põnev. Teine laps peab justkui esimese järgi kõike tegema. Vanematel on vähem põnevust, vähem kaasa elamist.. Kuigagi individuaalsust vähem. Aga ma ei tea ka. Enn paistab küll silma oma indiviidi poolest.
ReplyDeleteVõibolla räägin nii, sest olen ise see teine (no tegelikult neljas) laps. Minuga polnud vist üldse midagi uut :)
Aaa, seda mõtlesin ka, et ma olen Ennul lasknud märksa rohkem enda najal luigu lasta kui Athenal. No aidanud riidesse ja ronida siia-sinna. Veelgi rohkem - lasteaias ja teiste inimeste juuresolekul oskab ta eriti hästi teha selist olekut, et teda on vaja pärast komistamist üles aidata ja igatpidi poputada. No võibolla see ta enda iseloom, aga iseloom ju kasvab ka vastavalt keskkonnale.
ReplyDeleteNäiteks eile ütritasin Ennu motiveerida ise riideid ära võtma. Särki sai täitsa hästi, idin vaid aitama kitsast kaelst üle pea saada. Aga kui ütlesin, et nüüd on pükste kord, kuidas need ära saab, siis oli Athena kohe platsis ja "tema aitab". Nõksti oligi Ennu l püksid jalast võetud ja sokid ka veel ära aidatud. No kuidas sa kasvatad lapses iseseisvust, kui aitajaid on palju :).
Hehe, aga see on ju hoopis sinu enne kirjutatu vastu: et Enn on siiski hästi iseseisev ja leiab endale meelelahutusi ise ja teisi ei vaja jagamiseks :)
DeleteNad on igatahes hästi lahedad sellid sul mõlemad!
Nojah, ongi segane see kõik :)
DeleteAga sellist minult õppimise süstemaatilist aega on vist vähem. Pole temaga sellist üks-ühele aega. Athenaga oli rohkem. Ja siis ta oskused ka kaootilisemad ja ma pole temaga nii järjekindel nagu Athenaga, sest viimane võtab võhma ära :) ja teeb kõik Ennu eest ära (nagu ma isegi muutkui riietan teda ise, samal ajal Athenaga jageledes).
Ah, ma ei tea. Loodetavasti kasvab sellest kõigest ikka hea nahk.