Nii huvitav, kuidas need teemad lapsel tekkivad. Elu ja surm.. No viimane näiteks.. Rääkisime, et issi ema on surnud (keda minagi kunagi ei kohanud) ja issi vend nüüd ka, no juba veidi aega tagasi. Finka uurib, kuidas surrakse. Räägin siis, et haigused ja õnnetused, enamasti nii...
Finka on veendunud, et lapsed ei oska sureda (millegipärat seda verbi raske pöörata tal). Ja et surra peab oskama. Finkale on vöimatu selgeks teha, et suremist pole võimalik õppida. Seda ei saa osata. See lihtsalt tuleb.... oled laps või täiskasvanu. Tema veendumus paneb aga ka mind ennast kahtlema, kas räägin ikka tõtt.
Mulle meeldib see kunagi loetud Luule Viilma tekst, et surm ei ole kellegi süü. Olgu siis õnnetus või tahtlik tapmine. Pidi tulema, mis pidi, just sellele, kellel juhtus. See aitab lahti lasta sest murest/vaevast/hirmust, et miks küll tema, nii noor, nii asjalik, nii tegus ja tore... Kas oleks mina saanud kuidagi seda ära hoid? Ei, nii ma ei mõtle. Las ta siis läks, ju oli vaja. Ju ta sai just selleks hetkeks suremise selgeks. Oskus sai õpitud. Oleksid ja poleksid ja (enese)süüdistused ju inimesi tagasi ei too.
Teisest otsast või siis algusest. Hiljuti sündis üks väike printsess me suurde võssa. Ja Finka uurib, kas Lea sõi Kaisa ära, et Kaisa oli Lea kõhus... Hmmm. Lapsed ikka kasvavad emme kõhus, neid ei sööda ära. Seekord piisas sellisest seletusest.
Elame ja näeme edaspidi.
Ja muidugi võib mõelda, et religioonid võiksid ju olemata olla, et maailm oleks parem paik. Aga nad on. Las nad siis olla. Inimesed võiksid ka olemata olla, et maailm oleks parem paik. Või siis mitte.
No comments:
Post a Comment