Kaks raamatut, mis nüüd sügisel loetud ja elamusi pakkunud.
Esimese neist tellisin Amazonist. Augustis lihtsalt tundsin, et mul on seda väga-väga vaja kui selle internetiavarustes surfates leidsin. See on "Parenting Without Power Struggles", autoriks terapeut Susan Stiffelman.
Ja see oligi täpselt see, mida vajasin. Kuidas jääda rahulikuks, kui lapsed kombivad mu piire ja üha enam oli mu jaoks selgunud, et ma pole üldse tasakaalukas ega rahulik inimene. Oi, kui lihtne on mind kõikuma lüüa ja pröökama meelitada. Liiga lihtne! Seda raamatut oli päris võimas lugeda. Nii palju lihtsaid mõtteid ja "ahaa" hetki. Nii lihtne ja töötab nii hästi. Viimane hakkas kohe praktilistes olukordades selguma.
Tegelikult oli ses raamatus minu jaoks üks kokkuvõttev põhimõte:
VAIDLUSES EI TEKI TÕDE!
Tõepoolest, vaidlused on mõttetud. Lapsega vaidlusesse laskumine on täiesti mõttetu. Kui on vaja riidesse panna, tuba koristada, sööma tulla... No mida siin vaielda? Neid asju on lihtsalt vaja teha ja kõik. Ei ole vaja hakata lapsele seletama/selgitama, argumente leidma. Nii lihtsalt on.
Vaidlema mitte hakkamise teema on ka sel hetkel oluline, kui laps käitub sobimatult avalikus kohas või ka kodus teiste pere liikmetega. Vaidlema ehk siis ründama, kärkima, pahandama... sellel pole mõtet, pole mõtet suruda vastu. Sest kellele ollakse vastu, see tunneb end haavatult ja hakakb end kaitsma. Leiab enda jaoks põhjendusi oma halvale käitumisele ja selge see, et tunneb end pigem teiste poolt tõrjutuna ja mõistetamatuna. Pigem peaks reaktsiooniks olema üllatus ootamatu käitumise pärast. Üllatus, ehk siis soov mõista, miks nii juhtus, miks nii käituti. Laskma lapsel rääkida, mis teda vaevab või pakkuma ise sõnu tunnete, emotsioonide väljendamiseks veel keeleliselt mitte nii arenenud lapsele - ehk tabab ära..
Mulle meeldis väga see metafoor, mida autor oma raamatus palju kasutab. Lapsevanem on nagu laeva kapten. Kapten, kellel on ülevaade laeval toimuvast, kes võtab arvesse kõik asjaolud - tuule suuna, mootori võimsuse jne, jne.. ning teeb nende põhjal kaalutletud otsuseid. Kapten on rahulik ja enesekindel ka kriisisituatsioonides (ei jookse mööda laeva ringi paanikas isegi siis, kui laev on karile sõtnud). Sellist vanemat on lastel vaja, et kasvada ise enesekindlaks ja arukaks inimeseks.
Nüüd jääb mu vaid küsimus: kust see kapten oma laste jaoks leida? :)
Ses raamatus oli veel palju-palju praktilisi nippe ja mõtteid. Kindlasti loen seda vahel siit ja sealt uuesti üle... Just siis, kui vaja ja kui tunnen,et lained löövad pea peal kokku... Ja mõnusalt, lihtsalt, selgelt ja praktiliselt kirjutatud.
Tegelikutl tellisin ka teise Stiffelmani raamatu "Parenting with presence" ja lugesin juba esimese peatüki, kuid tunnen, et pole veel selleks liiga süviti (mu enda) psühholoogiasse minevaks raamatuks valmis. Ehk kunagi, kui olen ise tugevama selgrooga.. või vastupidi, täitsa auku kukkunud..
Teine on lasteraamat. Õigupoolest kuulub see Athenale ja ta sai selle juba paar aastat tagasi sünnipäevaks, kuid alles viimasel ajal on see meil aktuaalseks muutnud. Tõlkeraamat "Suur pidu võlumetsas". Luulevormis. See on meil alati käru peal ehk siis metroosõitudel kaasas. Ja loen seda igal sõidul üks või kaks korda. Ehk siis igal hommikul lasteaeda minnes ja vahel ka tagasi tulles. See on tore ja armas lugu, mis mulle vist tegelikult juba pähe kulunud. Ja tundub, et Athenale ka - ta vahel vaikselt sosistb kaasa, enne kui jõuan lugeda. Aga äge on see, et lapsed õpivad niimoodi uusi sõnu. "Mis tähendab 'dirigeerima'?"; "Mis tähendab 'virged'?"; "Mis on 'aas'?"
Ja nii ma näengi, kui oluline on ette lugemine ja kui olulised on raamatud laste elus. See on ju nii äge maailm. Ja muutkui korrata, korrata, korrata.
See raamatu lugemine on meil nii tore ühiselt veedetud aeg metroos. Oleme nagu oma muinasjutumullis seal teiste inimeste vahel, kes vaikselt pealt kuulavad ja vahel muigavad. Kindlasti on ka arusaajaid, aga nad ei anna endast reeglina märku nagu tagasihoidlikele eestlastele kohane..
Laeva kapten :) Kui tabav! Ma olen purjus tüürimees ja veel on siin üks madrus, kapten puudub :(
ReplyDeleteOjaaa,"...ja masti otsa tõmmatud sai koka vana särk!"
ReplyDeleteSoovitan seda raamatut. Väga värskendav ja enesekindlust turgutav lugemine!
Kapten muideks ei ole jumal. Kapten ka on inimene ja teeb vigu. Nii on.sellega tuleb lihtsalt elama õppida.
ReplyDeleteÜks mõte (allikas vist artikkel keskkonnast naine24.postimees.ee vms jama) mos hakkas mulle külge. Hea lapsevanem on hea näitleja. Ta oskab lapsele näidata, et ta on vihane, samal ajal rahulikuks jäädes. See pani mind mõtlema, kui suuur osa minu kärkimistest on tegelikult enesevalitsuse kaotamine, ja mis osa lihtsalt poos - vajadus demonstreerida reaktsiooni sobimatule käitumisele.
Muidugi teeb kapten vigu, keegi pole ideaalne. Nüüd hakkasin ka seda järgmist raamatut lugema ja seal ka eriti rõhutatakse seda, kuidas tehtud vigasid ei saa endale ette heita vaid nendega saab vaid leppida ja järgmine kord proovida teistmoodi. Kui jälle välja ei tule, siis uuesti ja uuesti.
ReplyDeleteAga kapteni mõte on tegelikult ka see, et kapten-vanemal on tugev seos lapsega. Ta teab, milline ta laps päriselt on, mis talle meeldib, mis mitte. Ta on siiralt huvitatud oma lapse olemusest, kuna ta ei saa muidu selle "laevaga" sõita, kui ei tea milleks see "masin" võimeline on. Ja laps teab, et temaga on arvestatud, isegi, kui kapteni tehtud lõpp-otsus pole 100% mokka mööda. Seetõttu on laps koostööaldis
Hmm, aga see näitleja-amet. Ma kardan, et see minu jaoks ei tööta. Sest mulle tundub, et see pole aus. Ja näitlemist nähakse läbi. Lapsed saavad aru, mis pole tõsiselt mõeldud. Võibolla ma pole lihtsalt piisavalt hea näitleja. Ja kärkimine ei sobi mulle ka, kuna mulle ei meeldi endalegi, et keegi minuga kärgiks, isegi, kui see on poos.
Athena tundub olevat see-eest hea näitleja. Ta oskab Ennu (ja vahel ka minu enda) peale kärkida täpselt sama moodi nagu mina vahel teen. Seda enam mulle saab selgeks, et nii pole hea.
Kas selles, mida sa üllatumise kohta räägid, pole terakest näitlemist? See on tegelikult just see, kuidas mina sellest näitlemise mõttest aru sain. Kui sa pole juhtumisi eriti emotsionaalne inimene, siis tuleks lapse jaoks ikkagi võtta kätte ja mingit emotsiooni väljendada. Tegelikult on enamus täiskasvanuid niikuinii õppinud ju oma emotsioone vaos hoidma ja maha suruma. See ei pea muidugi kärkimise kujul olema. Võib olla kurbus (sest kassist on kahju, kui teda sabast tiritakse), võib olla häbi (sest kõik need puuksu-naljad ei sobi heasse seltskonda), võib olla üllatus või viha.
ReplyDeleteAga ma just õhtul mõtlesin, et see näitlejaks-olemine on ehk hoopis mingi kõrgem tase, milleni ma veel ei küündi. Et suudad juba end täitsa rahulikuks mõelda ja siis hakkad veel vihast mängima :)
ReplyDeleteMul pigem see vihane olek ja siis suudan vahel rahulikku mängida :D
Aga tead, see emotsioonide maha surumine... see pole üldse hea. Justnimelt tuleb neid kuidagi väljendada. Ka täiskasvanuna. Aga mõte siin ikka see, et lapsed vajutavad meie emotsioonide nuppe ja vallandavad raeve/viha, mis on sinna mingi pika elu ja allasurumise tõttu kogunenud. Et lapsed ei ole tegelikult süüdi ega vastutavad selle eest, et me nii karmilt regeerime (või siis ma) ja on eba-aus end nende peal välja elada. Välja elama peab, aga kuidagi teist moodi. Hetkel ehk rahulikuks end suruma ja siis hiljem lähed metsa jalutama ja karjud seal nii, kui palju tahes--- või midagi.
Ma mäletan kahjuks väga palju seda enese süüdistamist väiksena. Seetõttu ehk ongi raske (mul) ja ma ei taha, et lastel ka. Aga kuidagi saab välja sest ringist. Iga päev natuke :)