Finka uuris, milline mina väiksena välja nägin. Huvitav küsimus. Lubasin, et otsime, kas meil on fotosid kodus, kus mina olen väike. Finkaa arvas alguses, et neid tuleb arvutist otsida. Aga siis näitasin talle meie fotoalbumite riiulit - hoiutoa nurgas, muude asjade taga peidus. Enamasti on seal küll M-i albumeid. Aga minu omasid oli ka. Ja oli üks ümbrikutäis pilte väikesest minust.
Nojah, päris ümbritutäis neid siiki polnud, aga mõned ikka. Mina väiksena pilte ka tegelikut polnud - no ikka oli paar tükki, koos kaas-lastega (tervitused, veli-sõsarad!). Neljanda lapse igipõline häda - keegi ei viitsi enam mingeid beebipilte klõpsida. Ühtegi pilti pole mul sellest ajast, kui olin 4-aastane, Athena vanune - kuigi neid pilte ehk kuskil võibolla on, midagi... Ja mõned pildid olid veel kooliealisest minust. Selline kollektsioon.
Lastele, igatahes meeldis. Finka arvas, et piltide peal on tema (beebi-pildid) ja Enn oli ka segaduses, et kus on tema. Siis vaatasime veel Finka kuni 1-aastase albumit. Enn oli jälle segaduses, et kus on tema. Ennu albumit me ei vaadanud, sest tema pilte pole ma veel albumisse pannud. Pole meeles olnud album osta, kuigi pildid on ju tegelikult välja prinditud ja täitsa olemas. See on vist ka see järgneva lapse fenomen juba siin pead tõstmas, et mitte mainida minu laiskust.
Aga sealtsamast ümbriku juurest leidsin ka postkaarte ja kirju. Vanu kirju ja kaarte, mida sõbrad olid saatnud. Lugesin ja nukrutsesin natuke. Igatsesin seda aega. Kaugele on jäänud see. Aja mõttes, aga ka distantsi mõttes - ja nende kombineerides tundub veelgi kaugem. Inimesed, kellega enam ei suhtle, aga kunagi olid nii olulised osad elus. Nii tore osa elust. Kahju, aga samas muidugi ka paratamatu. Tegeliklt on ju praegu ka tore. Väga tore! Ja mul endalgi lihtsalt puudub see aeg, et ühendust hoida. Ei jaksa lihtsalt. Prioriteedid eks ka teised. Ka tored. Eks mahub lihtsalt minu ellu palju elusid - perioode, kus keegi/miski olulisem. Selline mosaiik.
Postkaardid ja tigukirjad meeldivad mulle muidugi siiani. Ja kui keegi kirjutaks, siis luban ka vastata, kui vaid aadress lisatud :)
Kusjuures ma alles hiljaaegu leidsin poolkogemata fb kaudu oma lapsepõlve kirjasõbra kellega kunagi Tähekese kaudu kirjutama hakkasime..tead seal oli selline nurk "otsin kirjasõpra". Olid ajad..ja naljakas, et FB teda mulle sõbraks pakkus.
ReplyDeleteMa kunagi orgunnisin endale Glasgow-sse kirjasõbra. Lihtsalt ükskord Tallinnas bussis sõites üks tädike hakkas mulle rääkima, et temal on kirjasõber, kelle sai nii, et saatis ühte suvalisse kooli (oli vist inglismaal) kirja oma kirjeldusega ja et otsib kirjasõpra. Ma siis tegin järgi. Kuna olin siis suur Iiri fänn (U2), siis proovisin kõigepealt Iirimaale, aga sealt ei saanud vastust. Teine kiri, mille saatsin Glasgow-sse, mingile suvalise kooli aadressile, sealt saigi vastuse. Kirjutasime mitu aastat. Aga ülikooli ajal jäi see soiku, tean vaid, et ta läks arheoloogiat õppima Londonisse. Just vaatasin, et oma viimasesse kirja on ta ka oma e-maili aadressi pannud, kuhu ma kunagi ei kirjutanud. Ei tea, kas julgen ühendust otsida. Oleks ju vahva, tegelikult...
ReplyDelete