Järgisin eelmisel nädalal Postimehes arvamusartikleid palgalõhe-teemal (tervitused Kusta!). Ja ma ei saa kohe kuidagi, kui pean oma auru välja laskma. Mõtlesin isegi, et kirjutaks ka ajalehte, aga siis ikka ei hakanud. Ma olen vist ikka kuidagi distantseerunud ennast sellest Eesti ühiskonnast. Jälgin ju küll, aga samas tunnen, et mis see Välismaal elav proua ikka hakkab siin hüppama. Nojah, eks igaüks saab endale sarnaseid vabandusi mõelda, et mis nüüd mina. Ja selle vastu ma ju tegelikult protestin ka.. Et juletaks oma vajadusi ja arvamusi esitada. Ohjah.
Igatahes, siin saab kuidagi vabamalt oma (sise)monoloogina seda auru välja lasta. Vabamalt-emotsionaalsemalt ja vähem mõelda kirjutades sellele, et keegi võib võtta kriitikat mitte konstruktiivsena vaid solvanguna. Ma kasutan ikka vahel mõnda tundlikku väljendit valesti ja vähemalt ise ju tean, mis ma selle all mõtlen ja siia kirjtuades eriti ei hooli, kui keegi teistmoodi tõlgendab.
----------------------------
Mind häiris see maskuliinsus ja vähene sotsiaalne taju mis nendest artiklitet ilmnes. Puuduvad igausugused üleüldised sotsiaalteaduslikud arusaamad, miks muidu juhutb nii, et kuuldes sõna "(soo)stereotüüp" võib mõni inimene täitsa ära pöörata ja keelduda uskumast, et selline asi eksisteerib. Tundus, et eelkõige mehed, aga tegelikult ka paljud naised noogutavad teadjalt tekstile, mis väidab, et kõiki olulisi otsuseid meie elus määravad eelkõige bioloogilised näitajad - österogeen ja testosteroon. Eks siin ole ka üldistuse oskuse küsimus ja vaadates suuri populatsioone, siis võibolla tõesti tulevad sellised asjad esile. Aga inimene on ju ikkagi sotsiaalne olend. Eriti teismelisena, kui teeme elulisi otsuseid, mida kuhu õppima minna, on just sotisaalsed mõjutajad vägagi olulised - kõik tahame ju grupis hakkama saada, mitte maha ja halba valgusesse jääda.
Sattusin siin paar päeva tagasi kogemata lugema ühte Toomas Pauli artiklit "Keelepeks kui kogukonna kitt" (ootasin, et lapsed end riidesse paneksin ja otsisin asendustegevst, et nende kallal mitte väga näägutada ja lasta neil ise pusida). Ja see näide, mis sealt lugesin lööb mu mõtetele nii hästi pihta. Ta kirjeldab ühte uuringut ja ma tsiteerin:
Katsealune juhatati ruumi, kus oli poolringis üheksa tooli, ja pandi istuma viimasele toolile. Ükshaaval saabus veel kaheksa inimest, kes istusid ülejäänud toolidele. Katsealune ei teadnud, et tegemist on katse korraldaja kaasosalistega. Seejärel näidati rühmale kahte kaarti. Esimesele neist oli tõmmatud üks joon, teisele kolm erineva pikkusega joont. Seejärel küsiti igaühelt, milline kolmest joonest on esimesena näidatuga võrdse pikkusega. ûlesanne oli lihtne ja vastus ootuspärane, kuna jooned olid märgatavalt erineva pikkusega.
Katsejänes pidi vastama kaheksandana, kui kõik teised olid juba oma arvamust avaldanud. Tema jahmatuseks valisid teised tema enda valitust erineva joone, ja vähe sellest, oma valikus olid nad ka üksmeelsed. Nii vastandus tema enda taju ülejäänud seitsme inimese seisukohtadele. Mida siis uskuda? Kaheteistkümnel juhul kaheksateistkümnest eelistasid katsealused enamiku arvamust ja nimetasid vale joone. Kõige põnevam - kui neilt hiljem küsiti, kas neid mõjutasid teiste otsused, oli vastus eitav. Lisaks teiste järgimisele kohendasid ehk kohandasid nad oma veendumusi. Ja ise ei mäletanud seda meelemuutust!
Eriti hämmastas mind selle näite juures, et inimesed ei tajugi, kuidas sotsiaalne keskkond neid mõjutab. Arvavad, et teevadki oma peaga oma südamehääle (et mitte öelda österogeeni/testosterooni) järgi otsuseid. Jah, teiste inimeste käitumine mõjutab meid, sotisaalsed suhted mõjutavad, retoorika mõjutab, sõnad mõjutavad. Ning igasuguste personaalsete sõnavõttudega/ ajalehe artiklitega saab siis võimendada seda suhtumist või siis ka kõikuma lüüa.
See on selline mäng üksikisiku ja üldise vahel, personaalse ja ühiskondliku. Mõju on ju tegelikult vastastikune. Et ma siis tegelikult mõtlen ja arutan, et need kes pasundavad justkui, et soostereotüüpe pole vaid on bioloogilised erinevused ja feminismi pole üldse vaja - nad tegelikult ei tea, millest nad räägivad. Neil pole seda sotsiaalset taju. Nende endi jutt kajastabki seda ]uldist kultuurilist seisukohta ja nad ei taju seda. See biloogia jutt justkui esitab seisukohta - me ei saa midagi muuta, me ei saa midagi teha kõik on juba ürgselt ja ammu paika loksunud ja nii on. Jah, on küll nii, et on naised ja mehed ja võib leida ka österogeenist ja testosteroonist tingitud iseloomuomadusi. Aga. Miks peaks see seletama ja põhjendama ka olukorda, et naised on need, kes tõenäolisemalt elavad vaesuses.
Enda ja teise inimese väärtustamine ongi justnimelt see sotsiaalne pool. Väärtustamine kas siis palgaga või lihtsalt viisakuse ja ausutsega. Seda ju saab muuta! Soostereotüüp on see, et naine võibki saada vähem palka ja elada abikaasa kulul. Ja see on juurdunud nii meestesse kui naistesse ja sel on vähe seost österogeeni või testosterooniga.
Ei ole ju nii, et bioloogilistel põhjustel peavadki naised vähem palka saama ja nö sotsiaalsed töökohad (lasteaiakasvatajad, õpetajad) peavadki olema väiksema palgaga. See on ju nonsens. Asi on ju just selles, et ei küsita endale õiglast palka, ei teatagi, mis see peaks olema ja kuna (reeglina) tehakse südamelähedast (österogeen!) tööd, siis ehk ei mõeldagi niiväga palgale. Aga just seetõttu, et neid ei väärtustada võrdväärselt. Mehed ei väärtusta, aga veelgi hullem, naised ei väärtusta ise. Naised ei mõtle ise oma tulevikule (noorte naiste hulgas ju ei olnud nii suurt palgalõhet), nende mehed ei mõtle nende eest, nende isad-emad ei mõtle ja riik ka ei mõtle.
Aga miks peaks riik hoolima neist, kes ise enda eest ei seisa? Igaüks on oma õnne sepp. Seda kindlasti. Aga, nagu juba kirjutasin, meie õnn sõltub nii meie enda südamehäälest kui ka ühiskondlikust suhtumisest. Nüüd muutun personaalseks ja toon näite ühest lasteaiakasvatajast. Minu tädist (tervitused!).Ta on juba pensioniealine ja terve elu on töötanud ühes alevikus lasteaiakasvatajana. Samas lasteaias. Ise elab seal kõrval. Ta teab kõiki peresid, kes oma lapsi sinna toovad. Lapsed on suurepärased pere-elu peeglid ja ka ise kohapeal elades teab ka perede ajalugu jne. Ta teab, mis probleemid ja mured kuskil esinevad. Ma ei suudaks ealeski ette kujutada, et ta korraldaks mingit protesti aj nõuaks endale kõrgemat palka. Ta lihtsalt ei tee seda. Tema motivatsioon on hoopis muus. Ta läheb igapäevaselt tööle ja võtab vastu neid lapsi, kuna paljudel juhtudel ta teab ja näeb, et kui poleks lasteaeda, siis näeksid lapsed veelgi rohkem, kuidas nende isad kodus joovad või vanemad omavahel sõnelevad, emad lapsi ignoreerivad. Nii edasi.
Jah. Kas riik ei võiks rohkem väärtustada sellise motivatsiooniga inimest? Kas omavalitsus ei võiks seda teha? Tema käe alt kasvavad ju tuleviku täiskasvanud, kes ehk on väiksemate sotsiaalsete probleemidega kui nende vanemad. Sest nad on näinud ka hoolivat ja toredat lasteaiakeskkonda. Tegelikult neid mu tädisuguseid inimesi ei ole piisavalt. Lasteaias peaks olema rohkem ja rohkem kasvatajaid, õpetajaid. Inimesi, kes teavad teooriat ja tunnetavad oma rolli olulisust. Lasteaiasüsteem üldse longab ju... (oh, mul on siinkohal kohutavalt hea meel, et ma ei ela Eestis!!!). Emad, kes tahaksidki oma väikeste laste kõrvalt töötada ei ole selleks võimelised, sest pole toredaid hoidusid. Justnimelt, toredaid! Ma emana suudaks tööd teha vaid siis, kui ma tean, et mu 1,5-aastane on hästi hoitud. Et kui ta nutab, siis on keegi, kel on aega, võimalust ja tähelepanuoskust teda sülle võtta ja lohutada. Eestis käib emade hulgas ringi see "legend", see retoorika, et kuni 3-aastaseni peavad lapsed vetma aega vaid/põhiliselt emaga ja ei tohikski hoius käia. See legend liigub ringi, sest tavapraktika on, et pole selliseid hoide, kus kasvataja saaks võtta ema ja hoolitseja rolli üle. Liiga palju lapsi korraga, pedagoogilised oskused, hmmmm... Jah, alla 3-aastane ei ole veel sotsiaalne laps. Ta ei pea suures grupis oskama teistega arvestavalt käituda. seepärast ei sobigi ta sellisesse lastehoidu nagu Eestis tavapärane. Ohjah. Siinkohal võiks ju riik oma prioriteete veidi läbi mõelda...
Aga alati ei pea see olema riik, kes tegutseb. Tegelikult on neid praktilisi võimalusi ju palju-palju, kuidas nendele tehtud uuringutulemustele vastu seista ja vaesemate naiste sissetulekuid suurendada. Lastetoetuste suurendamine oleks tõestli mõistlik riiklikult eriti kuna praegune summa on ju naeruväärne (või emapalk, kuidas soov seda nimetada). Õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad - selleks võiksid tekkida ametiühingud, kes lihtsalt nõuavad riigilt väärilist palka (aga kirjutasin juba, lasteaia töötajad ei seisa enda eest ise). Lesed. Sotsiaalset kindlustust ei pea ju pakkuma vaid riik. On olemas elukindlustus, kindlustusfirmad võiksid pakkuda ka lesepensioni võimalust (või ka ettevõtted ise võiks seda oma tippjuhtidele pakkuda, et juhul kui töötaja sureb, siis makstakse tema abikaasale pensioni). Ma ei tea, kas pensionifondides on see võimalus, et saaks abikaasale "pärandada" vähemalt osa oma pensionist... Neid tehnilisi võimalusi on ju palju-palju.
Teiseks. Kuidas ma ise-endaga räägin. Ikka kirun, et olen midagi ära kaotanud, ära unustanud, kohmakas seda ja toda tehes. Lohakas - seda kasutan sageli ja tean väga hästi, kust ja kuidas see sõna mu igapäevasisemonoloogi sai. Ohjah, ikka reeglina midagi negatiivset.
Aga. Minna peegli ette, vaadata endale sügavalt silma ja öelda: "Ma armastan sind!" See on midagi nii võimsat, et suisa uskumatu. Jah, mul on õnne, et viimastel aastatel kuulen kedagi seda mulle ütlemas igapäevaselt. Aga öelda nii ka endale. Kas pole kogenud, see ei tea seda võimsat võlujõudu!
Mis ma selle lobaga siis tegelikult öelda tahtsin.. Seda vist, et tegelikult algab kõik ju veelgi varem, kui lapsed lähevad kooli või lasteaeda. See algab sellest, kuidas ema ja isa üksteist austavad. Kuidas nad austavad lapsi. Kuidas nad austavad ise-ennast. Laps näeb ja õpib ja temas süveneb ka endas see usaldus ja väärtus iseenda suhtes. Et siis. Indiviid mõjutab ühiskonda... Igaüks... Vist... Ja tegelikult oleks ju nii tore, kui me saaksime oma österogeeni ja testosterooni järgi elada. Ise-enda vajaduste järgi neid tõeliselt tunnetades ja märgates. Aga see pole nii lihtne. Inimene on siiski sotsiaalne loom ja ei käitu alati oma südame järgi, sest inimesed, keda ta austab käituvad teisiti. Ja nii ongi hea, nii tekkib empaatia ja ühte hoidmine.
----------------------------
Mind häiris see maskuliinsus ja vähene sotsiaalne taju mis nendest artiklitet ilmnes. Puuduvad igausugused üleüldised sotsiaalteaduslikud arusaamad, miks muidu juhutb nii, et kuuldes sõna "(soo)stereotüüp" võib mõni inimene täitsa ära pöörata ja keelduda uskumast, et selline asi eksisteerib. Tundus, et eelkõige mehed, aga tegelikult ka paljud naised noogutavad teadjalt tekstile, mis väidab, et kõiki olulisi otsuseid meie elus määravad eelkõige bioloogilised näitajad - österogeen ja testosteroon. Eks siin ole ka üldistuse oskuse küsimus ja vaadates suuri populatsioone, siis võibolla tõesti tulevad sellised asjad esile. Aga inimene on ju ikkagi sotsiaalne olend. Eriti teismelisena, kui teeme elulisi otsuseid, mida kuhu õppima minna, on just sotisaalsed mõjutajad vägagi olulised - kõik tahame ju grupis hakkama saada, mitte maha ja halba valgusesse jääda.
Sattusin siin paar päeva tagasi kogemata lugema ühte Toomas Pauli artiklit "Keelepeks kui kogukonna kitt" (ootasin, et lapsed end riidesse paneksin ja otsisin asendustegevst, et nende kallal mitte väga näägutada ja lasta neil ise pusida). Ja see näide, mis sealt lugesin lööb mu mõtetele nii hästi pihta. Ta kirjeldab ühte uuringut ja ma tsiteerin:
Katsealune juhatati ruumi, kus oli poolringis üheksa tooli, ja pandi istuma viimasele toolile. Ükshaaval saabus veel kaheksa inimest, kes istusid ülejäänud toolidele. Katsealune ei teadnud, et tegemist on katse korraldaja kaasosalistega. Seejärel näidati rühmale kahte kaarti. Esimesele neist oli tõmmatud üks joon, teisele kolm erineva pikkusega joont. Seejärel küsiti igaühelt, milline kolmest joonest on esimesena näidatuga võrdse pikkusega. ûlesanne oli lihtne ja vastus ootuspärane, kuna jooned olid märgatavalt erineva pikkusega.
Katsejänes pidi vastama kaheksandana, kui kõik teised olid juba oma arvamust avaldanud. Tema jahmatuseks valisid teised tema enda valitust erineva joone, ja vähe sellest, oma valikus olid nad ka üksmeelsed. Nii vastandus tema enda taju ülejäänud seitsme inimese seisukohtadele. Mida siis uskuda? Kaheteistkümnel juhul kaheksateistkümnest eelistasid katsealused enamiku arvamust ja nimetasid vale joone. Kõige põnevam - kui neilt hiljem küsiti, kas neid mõjutasid teiste otsused, oli vastus eitav. Lisaks teiste järgimisele kohendasid ehk kohandasid nad oma veendumusi. Ja ise ei mäletanud seda meelemuutust!
Eriti hämmastas mind selle näite juures, et inimesed ei tajugi, kuidas sotsiaalne keskkond neid mõjutab. Arvavad, et teevadki oma peaga oma südamehääle (et mitte öelda österogeeni/testosterooni) järgi otsuseid. Jah, teiste inimeste käitumine mõjutab meid, sotisaalsed suhted mõjutavad, retoorika mõjutab, sõnad mõjutavad. Ning igasuguste personaalsete sõnavõttudega/ ajalehe artiklitega saab siis võimendada seda suhtumist või siis ka kõikuma lüüa.
See on selline mäng üksikisiku ja üldise vahel, personaalse ja ühiskondliku. Mõju on ju tegelikult vastastikune. Et ma siis tegelikult mõtlen ja arutan, et need kes pasundavad justkui, et soostereotüüpe pole vaid on bioloogilised erinevused ja feminismi pole üldse vaja - nad tegelikult ei tea, millest nad räägivad. Neil pole seda sotsiaalset taju. Nende endi jutt kajastabki seda ]uldist kultuurilist seisukohta ja nad ei taju seda. See biloogia jutt justkui esitab seisukohta - me ei saa midagi muuta, me ei saa midagi teha kõik on juba ürgselt ja ammu paika loksunud ja nii on. Jah, on küll nii, et on naised ja mehed ja võib leida ka österogeenist ja testosteroonist tingitud iseloomuomadusi. Aga. Miks peaks see seletama ja põhjendama ka olukorda, et naised on need, kes tõenäolisemalt elavad vaesuses.
Enda ja teise inimese väärtustamine ongi justnimelt see sotsiaalne pool. Väärtustamine kas siis palgaga või lihtsalt viisakuse ja ausutsega. Seda ju saab muuta! Soostereotüüp on see, et naine võibki saada vähem palka ja elada abikaasa kulul. Ja see on juurdunud nii meestesse kui naistesse ja sel on vähe seost österogeeni või testosterooniga.
Ei ole ju nii, et bioloogilistel põhjustel peavadki naised vähem palka saama ja nö sotsiaalsed töökohad (lasteaiakasvatajad, õpetajad) peavadki olema väiksema palgaga. See on ju nonsens. Asi on ju just selles, et ei küsita endale õiglast palka, ei teatagi, mis see peaks olema ja kuna (reeglina) tehakse südamelähedast (österogeen!) tööd, siis ehk ei mõeldagi niiväga palgale. Aga just seetõttu, et neid ei väärtustada võrdväärselt. Mehed ei väärtusta, aga veelgi hullem, naised ei väärtusta ise. Naised ei mõtle ise oma tulevikule (noorte naiste hulgas ju ei olnud nii suurt palgalõhet), nende mehed ei mõtle nende eest, nende isad-emad ei mõtle ja riik ka ei mõtle.
Aga miks peaks riik hoolima neist, kes ise enda eest ei seisa? Igaüks on oma õnne sepp. Seda kindlasti. Aga, nagu juba kirjutasin, meie õnn sõltub nii meie enda südamehäälest kui ka ühiskondlikust suhtumisest. Nüüd muutun personaalseks ja toon näite ühest lasteaiakasvatajast. Minu tädist (tervitused!).Ta on juba pensioniealine ja terve elu on töötanud ühes alevikus lasteaiakasvatajana. Samas lasteaias. Ise elab seal kõrval. Ta teab kõiki peresid, kes oma lapsi sinna toovad. Lapsed on suurepärased pere-elu peeglid ja ka ise kohapeal elades teab ka perede ajalugu jne. Ta teab, mis probleemid ja mured kuskil esinevad. Ma ei suudaks ealeski ette kujutada, et ta korraldaks mingit protesti aj nõuaks endale kõrgemat palka. Ta lihtsalt ei tee seda. Tema motivatsioon on hoopis muus. Ta läheb igapäevaselt tööle ja võtab vastu neid lapsi, kuna paljudel juhtudel ta teab ja näeb, et kui poleks lasteaeda, siis näeksid lapsed veelgi rohkem, kuidas nende isad kodus joovad või vanemad omavahel sõnelevad, emad lapsi ignoreerivad. Nii edasi.
Jah. Kas riik ei võiks rohkem väärtustada sellise motivatsiooniga inimest? Kas omavalitsus ei võiks seda teha? Tema käe alt kasvavad ju tuleviku täiskasvanud, kes ehk on väiksemate sotsiaalsete probleemidega kui nende vanemad. Sest nad on näinud ka hoolivat ja toredat lasteaiakeskkonda. Tegelikult neid mu tädisuguseid inimesi ei ole piisavalt. Lasteaias peaks olema rohkem ja rohkem kasvatajaid, õpetajaid. Inimesi, kes teavad teooriat ja tunnetavad oma rolli olulisust. Lasteaiasüsteem üldse longab ju... (oh, mul on siinkohal kohutavalt hea meel, et ma ei ela Eestis!!!). Emad, kes tahaksidki oma väikeste laste kõrvalt töötada ei ole selleks võimelised, sest pole toredaid hoidusid. Justnimelt, toredaid! Ma emana suudaks tööd teha vaid siis, kui ma tean, et mu 1,5-aastane on hästi hoitud. Et kui ta nutab, siis on keegi, kel on aega, võimalust ja tähelepanuoskust teda sülle võtta ja lohutada. Eestis käib emade hulgas ringi see "legend", see retoorika, et kuni 3-aastaseni peavad lapsed vetma aega vaid/põhiliselt emaga ja ei tohikski hoius käia. See legend liigub ringi, sest tavapraktika on, et pole selliseid hoide, kus kasvataja saaks võtta ema ja hoolitseja rolli üle. Liiga palju lapsi korraga, pedagoogilised oskused, hmmmm... Jah, alla 3-aastane ei ole veel sotsiaalne laps. Ta ei pea suures grupis oskama teistega arvestavalt käituda. seepärast ei sobigi ta sellisesse lastehoidu nagu Eestis tavapärane. Ohjah. Siinkohal võiks ju riik oma prioriteete veidi läbi mõelda...
Aga alati ei pea see olema riik, kes tegutseb. Tegelikult on neid praktilisi võimalusi ju palju-palju, kuidas nendele tehtud uuringutulemustele vastu seista ja vaesemate naiste sissetulekuid suurendada. Lastetoetuste suurendamine oleks tõestli mõistlik riiklikult eriti kuna praegune summa on ju naeruväärne (või emapalk, kuidas soov seda nimetada). Õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad - selleks võiksid tekkida ametiühingud, kes lihtsalt nõuavad riigilt väärilist palka (aga kirjutasin juba, lasteaia töötajad ei seisa enda eest ise). Lesed. Sotsiaalset kindlustust ei pea ju pakkuma vaid riik. On olemas elukindlustus, kindlustusfirmad võiksid pakkuda ka lesepensioni võimalust (või ka ettevõtted ise võiks seda oma tippjuhtidele pakkuda, et juhul kui töötaja sureb, siis makstakse tema abikaasale pensioni). Ma ei tea, kas pensionifondides on see võimalus, et saaks abikaasale "pärandada" vähemalt osa oma pensionist... Neid tehnilisi võimalusi on ju palju-palju.
Samas. Selles neoliberaalses ühiskonnas, kus elame, on siiki kõige olulisim oskus enda eest seista, ennast väärtustada ja nõuda ka teistelt enda väärtustamist samas teisi väärtustades. Olla ise-enda õnne sepp. Aga vot jälle. See madal enesehinnang on nii juurdunud. Saan sellest nii hästi aru just seetõttu, et ma tunnen füüsiliselt ja vaimselt kuidas ise üritan sellest välja rabeleda.
Näiteks. Miks on M-il nii lihtne paluda, et lapsed kasutaksid viisakusväljendeid, kui nad midagi soovivad? Lauaääres piima või abi riietumisel või misiganes. Nad on ju piisavas vanuses küll, et sõnu kasutada. Aga mina ei pööra sellele niimoodi tähelepanu. No tegelikult ikka pööran nüüd, kui taipasin, et ma seda ei tee. Kui taipasin, et kui Athena räägib inglise keeles, siis on ta viisakas ja tore, aga eesti keeles märksa ülbem ja ebaviisakas. Mina muutkui lippasin külmkapi juurde, kui lauast kostis: "piiiiiiiimaaaaa!" või pükse jalga aitama, kui käis "äääääääää". Enam ma seda ei tee. Aga pidevalt tuletan endale seda meelde. Pidevalt! Et ma ei teeks mitte midagi ilma kuulmast "palun" ja "tänan". Et ma ei langeks mingisse "teenija" rolli vaid minu tegu oleks honnatud oleks "tasustatud". Muidugi ka sageli, et ise kasutada rohkem viisakust. Tänada M-i maitsva õhtusöögi eest. Iga kord! Paluda ja tänada kui midagi vajan ja saan. Ja ma tunnen kuidas mul on parem olla. Olen väärtuslik!
Kui meenutan oma lapsepõlve. Jah, me ütlesime pärast sööki: "Aitäh, kõht täis." Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagigi ema kiitnud hea söögi eest. Või pesu pesemise eest. Või koristamise eest. Või.... (kui paneks kõik need ütlemata "aitähid" kirja... See pikk kirjatükk oleks kui täpike selle kõrval).
Teiseks. Kuidas ma ise-endaga räägin. Ikka kirun, et olen midagi ära kaotanud, ära unustanud, kohmakas seda ja toda tehes. Lohakas - seda kasutan sageli ja tean väga hästi, kust ja kuidas see sõna mu igapäevasisemonoloogi sai. Ohjah, ikka reeglina midagi negatiivset.
Aga. Minna peegli ette, vaadata endale sügavalt silma ja öelda: "Ma armastan sind!" See on midagi nii võimsat, et suisa uskumatu. Jah, mul on õnne, et viimastel aastatel kuulen kedagi seda mulle ütlemas igapäevaselt. Aga öelda nii ka endale. Kas pole kogenud, see ei tea seda võimsat võlujõudu!
Mis ma selle lobaga siis tegelikult öelda tahtsin.. Seda vist, et tegelikult algab kõik ju veelgi varem, kui lapsed lähevad kooli või lasteaeda. See algab sellest, kuidas ema ja isa üksteist austavad. Kuidas nad austavad lapsi. Kuidas nad austavad ise-ennast. Laps näeb ja õpib ja temas süveneb ka endas see usaldus ja väärtus iseenda suhtes. Et siis. Indiviid mõjutab ühiskonda... Igaüks... Vist... Ja tegelikult oleks ju nii tore, kui me saaksime oma österogeeni ja testosterooni järgi elada. Ise-enda vajaduste järgi neid tõeliselt tunnetades ja märgates. Aga see pole nii lihtne. Inimene on siiski sotsiaalne loom ja ei käitu alati oma südame järgi, sest inimesed, keda ta austab käituvad teisiti. Ja nii ongi hea, nii tekkib empaatia ja ühte hoidmine.
No comments:
Post a Comment