Käisin täna ujulas.
Ujusin.
Otsustasin ka, et on õige aeg proovida veejooksu. Selleks saab laenata spets vööd, mis endale ümber panna ja siis vette jooksma. Tundub väga populaarne siin. Eriti vanemate tädide hulgas.
Ma sattusin sellest päris vaimustusse. See on nii kummaline aga samas äge tunne. Ega ma ei teadnud. kas on ka mingeid kindlaid tehnikaid või stiile, mida tuleks järgida. Ja nii ma siis tegin pikki samme ja väikeseid, proovisin säärejooksu ja põlvetõstet, mis aga pähe tuli. Igatahes oli see kõik väga tore ja lõbus tegevus. Nii ma siis hulpisin seal, nägu naeru täis ja üritasin seda naeru väga kõva häälega mitte välja lasta.
Basseini ääres mõnulevad siin alati mõned noormehed, kes ei tundu palju ujuvat, aga möllavad niisama, teevad vettehüppeid ja aelevad kuidas viitsivad ja tunnevad lihtsalt elust mõnu. Veejooksu rada ühtib nende lemmikkohaga.
Oma rõõmujoovastusse süübinuna möödun ühest noormehest, kes mulle konkreetselt teatab: "I love you!"
No see tegi olemise veelgi lõbusamaks.
Kui lõpuks ujulast väljusin ootas ukse juures sama noormees ja lippas mulle järgi. Näitas oma telefonile ja paulus numbrit. Hmmm. Tundus et ta keeleoskus polnud piisavalt hea, kui talle ära ütlesin põhusega, et mul on pere ning lapsed ja pole tal põhjust mu peale aega raisata, sest kui eri suunda läksime küsis ta ikka: "tomorrow?"
Selline deja vu. I love you, I love you, just like back to Cameroon.
No comments:
Post a Comment