Näitemäng

Seoses nende tänaste teatrietendustega.... (Ohjah, mingi hetk mõtlesin küll juba, et kuidas küll saaks vaikselt saalist välja hiilida. Kuidas sa hiilid, kui oled ainuke publik)

Aga. Ma avastasin ükspäev, et ma sain pihta sellele mõttele, mille Lea ükskord välja käis - et emad peavad olema head näitlejad. Justnimelt, nii ongi!

Mõtlesin selle välja nii, et näitleja peab ju oskama kiiresti rolle muuta. Nii ka ema. Üks hetk pahandad, sest keegi ületab piire ja järgmine hetk kiidad sedasama jonnipunni, et ta oma tegevuse lõpetas! 

Mul on tunne, et ma seda viimasel aja oskan. Ja see on hea tunne. (No mitte alati ei kuku õigesti välja, aga enamasti saan end õnnitleda küll)

Tegelikult olen seda alati osanud. Sest ma tunnen, et ma olen ses osas ise veel laps. Lastel võivad ju tujud muutuda nagu tuulesuund. Üks hetk on miski oluline ja järgmine hetk juba tärgatab uus mõte või jääb silma midagi eriti ägedat, mis olnud ebameeldiva meelest viib. Ma tunnen, et ma olen sarnane. Et ei jää eriti tihti mingit vimma kaua hauduma. Aga vahepeal nagu kiskus sinna poole... Analüüsisin siis, et kas ma pigem väldin negatiivseid tundeid ja need jäävad ikka kuhugi sügavustesse "õiget" hetke ootama. Ja vahel vist tõesti on nii olnud. Aga reeglina ma siiski mitte. Oli, mis oli, lähme nüüd edasi. Niimoodi. Ja tundub, et viimasel ajal olen siiski jälle leidnud selle enesekindluse, et pole mõtet seedida seda vimmajuurikat. 

Pole mõtet seedida seda, kui Enn (oi, temaga veal kaigast viimasel ajal!) end riide ei taha panna. Jonnib ja aeleb ja hädaldab ja ei kannata oodata seda ega toda ja on solvunud selle ja tolle peale. Lihtsalt olla konkreetne - "Tuleb teha!" ja vahel olen ikka käratanud (hmmm, mu kodune kasvatus...) ja siis tol hetkel, kui ta lõpuks selle soki kätta võtab ja varbad sinna sisse pistab, siis kallan ta üle uhkuse ja rõõmuga, mis paneb poisil silmad särama justkui oleks ta kosmoselaeva leiutanud :). Ja järgmine kord juba läheb veidi paremini, sest ta teab, et sisi tuleb see kosmoselaeva tunne jne, jne. Ja vahel on tagasilööke, aga siis tuleb ikka ja jälle enesekindlaks jääda, et nii on, nii ei tohi, või misiganes parasjagu päevakorras on. 

Tegelikutl on see täpselt seesama, mida meile õpetati Estaga suhtlemisel. Kui koer teeb pahandust, siis konkreetselt keelata, kui lõpetab pahanduse tegemise, siis kohe kiita ja maiust jagada. Kiita ja kiita, missiis, et tegelikutl oled tulivihane, et sinu uued tantsukingad on läbi näritud. Kiita selle eest, et ta neid enam ei näri. Ja nii see koer õpibki, et parem on mitte närida, sest kui ei näri, siis kiidetakse. 

Tähelepanelik lugeja näeb siin muidugi palju nüansse... Aga need nüansid ongi huvitavad selle näitlejatöö õppimise juures. Milline hääletoon, miimika, kehakeel jne peab olema kaasatud erinevates etappides. Ja ajastus! Ajastus! Et mitte rõhutada seda järjestust, et enne ikka peab midagi korda saatma, kui kiidetakse... jne, jne. Põnev!

Mis siis tavaliselt valesti läheb. Ikka lähed ju närvi, sest kodust on kiiresti välja vaja saada (riided selga!) või laua peale ei topita oma varbaid või misiganes see üleannetu on välja mõelnud. Teadagi, siis ma kärkisin ja kärkisin ja miski ei muutunud. Enn itsitab pihku. Finka mõtleb ka kõrval mingi järgise hulluse välja ja nad siis kahekesi vaatavad seda nende jaoks näitemängu, kus emme on endast väljas. No ja siis ma mõtlesingi, et mis näitlejast see Lea jahub. Teen ju niigi oma lastele kometit. Igasugu erinevaid üks-kõvem-kui-teine häälitsusi ja kortsus kulmud plus veel misiganes näoilmed ja käed puusas (oi, kui hästi Finka mind oskab järgi teha, kui ta Ennuga kärgib - liigagi hästi :S). Teater missugune...

Aga tegelikut on ju oluline hoopis vastupidi. Nii, et lapsed ei saagi aru, et ma teatrit teen. Ja tegelikult ei teegi ju. Olen. Lihtsalt hoian kinni oma nõudmistest ja ei lase endale pähe astuda ja suudan jääda selleks rõõmsaks ja toredaks emmeks, keda etenduse lõppedes kallistama rutatakse. Vahel tuuakse lilligi. Ehk.