Ennul pole eriti olnud päris enda sõnu. No selliseid, et mingi asja kohta on kindel sõna, mida keegi teine pole kunagi välja mõelnud ja kasutanud. Ei üheski keeles. Ta on kuidagi alati saanud hakkama nende sõnadega, mida teisedki kasutavad. Vahel ehk on mõni häälik puudu, aga üldjoontes ikka.
Seda on küll, et tema jutust ei saanud mingivahe pea midagi aru. Vatras ja vatras, aga mis keeles ja mis väljendeid ja millest ta üldse rääkis - ei saanud aru. Lalises. Aga nüüd, kui ta ka omaette mängib, siis ikka saab aru, mis mänguasjadega juhtub. Enamasti mängib kodus omaette eesti keeles. Aga vahel ka muus.
Siis ükspäev ma täiesti juhuslikult avastasin (panin tähele lõpuks ometi, ma tähelepanematu), et tal on üks selline päris oma sõna ja tegelikule teine ka, kuigi see vist on pigem rohkem arusaadavam ja kaldub ikka sinna häälikute puudumise poole...
Need sõnad on:
"Viiuauto". Asjalikumad aimavad ehk kohe, mis see tähendab. See on igasugune vilkuritega auto. Ta oskab neid igal pool ära märgata. Mitte ainult kiirabi-, tuletõrje- ja politseiauto vaid ka töömeeste autod, millel kollased vilkurid peal. Olgu need kasvõi imeväikesed. Seisku see auto kuskil kaugustes ja vilkur olgu kasvõi porist paks. Ikka oskab ta näidata: "Seal on viiu-auto". Nii on.
"Kingkong". See on juba rohkem tema enda sõna. See on kell. Näiteks meie köögi kingkong teeb linnuhääli. Ja seda ta hakkas nüüd ju alles hiljuti uuesti tegema, kui ma lõpuks patareid vahetasin. Ja siis ikka tuuakse välja seda, et kingkongil on patareid tühjad (kuigi nüüd ju enam pole). Aga tehtud viga tuleb ikka pikalt nina alla hõõruda, eksole.
No comments:
Post a Comment