Siin majas ei taluta enam hetkegi vaikust. Olen oma lapsed pideva vatramisega ära rikkunud.
Istusin hommikusöögilauda koos lastega ja oli hetkeline vaikus. See sai aga kohe rikutud Ennu poolt, kes koheselt nõudis:
- Emme, räägi minule.
Ja nii ma siis hakkasin jälle vatrama. Asjadest, mida lauda toon. Mis taldrikul olema saab. Kes, mis, kus käes lusikat või kahvlit hoiab. Toon välja mingeid detaile siin ja seal. Mis me pärast sööki teeme. Mis edasi plaanis on. Bla-bla-bla.
Samal ajal mõtlen. On ikka tühjatähja vatramine. Vahel ehk räägin midagi asjalikku ka. Näiteks metroo-muinasjutte. Muinasjutte, mida mõtlen välja metroosõitude ajal, et aega veeta. Alati pole meeles või jaksu raamatuid vedada. Aga nad tahavad ju muutkui lugusid uuesti kuulata ning ma ei mäleta enam. Siis tekkib jälle uus lugu. Ja uus ja uus. Või siis vahel seletan ka elu ja olu, Athena oskab vahel päris filosoofilisi küsimusi esitada. Sünnist ja surmast ja muudest aspektidest. Siis on endal ka huvitav. Nojah, muinasjutud mulle ikka ka meeldivad...
Samas, see poiss pole vist oma elu lagusest saadik kordagi vaikuses olnud. Kas seletan mina, seletab Finka või ümiseb M oma mingit viisikest. Koguaeg mingi undamine käib taustal. Ja nüüd. Janüüd siis on ta ise ka selliseks jutupaunikuks ja vestluse üleval hoidjaks saamas. Jah, tõepoolest käib tal pidev seletamine viimasel ajal
Huvitav on, et Enn ei küsi "Miks?". Võibolla on see periood veel tulemas, aga praegusel perioodil on tal endal lauseid vaja lausuda. Lausub ja lausub. Iga lause järgi tahab ka kinnitust. Jajah, nii on. Muidu jääbki lauset kordama.
- Seal on punane auto
- On jah
- Auto sõidab autoteel
- Sõidab jah
- Bussid sõidavad ka autoteel
- Sõidavad küll.
Bla-bla-bla-bla.
Nii me päevad mööduvad. Vadrates.
Mul on ka seda. Tegelikult, ma tean, kust see alguse sai. Oli ju blogides-noorte emade jutudes kirjas, et räägi lapsega, kommenteeri kõike, siis õpid ta hästi rääkima. See on nii kombeks saanud. Õpetasin seda tegema ka emale, ja nüüd, kui nad juhtuvad Martaga multikat vaatama, tahaks ma karjuda emale, et oota-oota, et maksa kõike kommenteerida! Marta saab ju ise aru, mis seal toimub, ja, kui ei saa, las ta küsib. Ise aga vist teen sama moodi.
ReplyDeleteJah. Athenaga tegin seda küll teadlikult. Ma ei mäleta, kas siis mingit kirjandust olin lugenud (ehk ikka, eriti seda mitmekeelsete laste), oli ju ka vaja koolitada kedagi, kellega igapäevaselt eesti keelt rääkida. Eks hiljem lugesin ka seda (keele) üldist arengu mõtet. Ennuga pole jälle eriti sellist üks-ühele jutustamise aega olnudki. Kuig ega ma temaga kahekesi olles pole suud kinni hoidnud ka väga. Meie ühise jutuvada sees on ta, muidugi, pidevalt.
DeleteAga see su ema ja Marta multika vaatamine. Las ta räägib. Või peaks see olema Martale puhkusehetk?Tihti ta ikka Martat näeb ja las ikka kasutab iga võimalust jutustamiseks. Kommenteerimisele, muidugi, peaks olema ka lisaks avatud küsimused, et Marta saaks ise oma arvamust ja mõtteid (multika kohta) väljanedada... Kui ma muinasjutte räägin/ välja mõtlen, siis ka sageli küsin laste käest, et aga mis siis edasi juhtus ja nii ägedad lood tulevad sealt! Mul on tunne, et eks see kommenteerimine muutubki järjest kahepoolsemaks... Juba see, kuidas Enn nüüd ise kõike tänaval toimuvat kommenteerib ja ma pean vaid noogutama (enne oli ju vastupidi).
DeleteSee, et nad tihti ei näe, see on küll tõsi. Aga see jutt võiks olla juba miski muu, et öelda välja kõik, mis seal multikas toimub. Pigem on hea pärast multikas arutada, mis seal oli. Ma olen proovinud - kas sina ka ole? - kohe pärast vaatamist küsida, mis seal multikas toimus. Marta nagu ei mäleta midagi. Või ei viitsi rääkida. Tekis kahtlus, et see ekraan viib ta minema, ja ta nagu tõesti ei tööta kaasa, on out'is justkui.
ReplyDeleteHea mõte! Konkreetse multika kohta pole sisukokkuvõtet küsinud, aga mingeid hetki ja olukordi oleme küll läbi rääkinud. Aga võtan selle kavva.
Delete